Kool imeb
Kahe tütre isa Louis kuulab arutelu, kuni ütleb välja karmi tõe: „Kõik, mida te räägite, ei vii kuhugi. Küsimus on selles, et kool imeb. Kas te ei mäleta, kuidas ta teid imes? Samamoodi imeb ta nüüd teie lapsi.” Šokeeritud lapsevanemad pööravad pilgu endasse. Meenuvad lapsepõlvetraumad. Nad mõistavad: tõesti, pääsu ei ole.
Kool imeb – see on fundamentaalne tõsiasi. Kool oli, on ja jääb repressiivorganiks, ükskõik kui palju teda püütakse inimnäoliseks muuta. Vaatan, kuidas minu 12-aastane poeg koolistressi käes kannatab, kuidas kogu elumahl välja imetakse, kuidas lõputud kohustused teda kirjutuslaua sisse vajutavad. Ta õpib kaheksast kolmeni koolis, siis kõõlub veidike sõpradega koolihoovis, kust kurjad pedagoogid ta peagi minema kupatavad. Vahepeal käbe trenn, seejärel õpitakse kodus edasi umbes 11-ni õhtul, siis kohe magama, sest hommikul kella kaheksast on jälle vaja õppima hakata. Niisiis, iga päev 12 tundi pluss nädalavahetuse kodused tööd. Midagi vahele ei saa jätta, sest mõni päev on kuus kontrolltööd ja tunnikontrolli järjest.
Tunnen end pisut süüdi. Võrreldes lapse argipäevaga on täiskasvanu elu üks lillepidu. Ma ei pea päevad otsa endale mingeid nõmedaid tabeleid pähe tuupima, ma ei pea lõputult töövihikus lünki täitma, ma ei pea närveldama, et kui mul midagi tegemata jääb, millise hindega mind siis karistatakse. Mu päevatöö innustab mind, pakub vaheldusrikkust ja hasarti. Aga ma ei saa ka oma last lohutada, et varsti läheb paremaks. Sest ei lähe ju! Hullem on tulekul – tunneli lõpus mustab pimedus.
Aga ometi ma mäletan, kuidas poiss läks algklassides rõõmuga kooli.
Tal oli uus positsioon, tal oli ranits täis tähtsaid raamatuid, ta oli keegi! Talle isegi meeldis õppida. See oli aeg, kui ta veel tunnetas kohustuse asemel vajadust. Kus siis toimus murdepunkt?
Midagi on kooliasjanduses tõsiselt vildakas. Kindlasti ei taha ma näpuga osutada õpetajatele. Nemad teevad oma tööd – maailma kõige olulisemat, raskemat ja tänamatumat tööd – nii hästi kui võimalik. Arvestades süsteemi poolt peale pandud nõudmisi. Aga Eesti koolisüsteem on nagu 19. sajandist. Tuupimiskeskne, jäik, industriaalne. Selle asemel et anda meie lastele vahendid, kust ja kuidas infot kätte saada, kuidas seda selekteerida ja analüüsida, üritatakse neisse seda sisse litsuda. Just nagu poleks internetti ja Wikipediat leiutatudki. Kui ajumaht saab täis, tuleb last häbistada kehvade hinnetega. Kui ma üritan meenutada, milliseid orgaanilise keemia valemeid mäletan, tuleb pilk häbiga maha lüüa. Kõik, mis vastu tahtmist ajju surutud, on kiire sealt ka lahkuma. See kustub mälust pärast eksamit kui eluks tarbetu müra.
Teine probleem on, et koolisüsteem on kaldu tehnokraatia poole. Mul pole midagi reaalainete vastu. Sarnaselt antiikfilosoofidega pean minagi matemaatikat abstraktse mõtlemise kauneimaks muusikaks. Aga natuke liiga palju on seda. Kui parafraseerida Roman Baskinit, on Eesti haridus nagu teoreetiline keemia – palju valemeid ja arvutusi, aga pauku ei tehta.
Lisaks teoreetilise tunnetamise õpetamisele võiks koolil olla ka teine funktsioon – kasvatada valmisolekut päriseluks. Õpetada empaatiat. Millised inimesed meid ümbritsevad, kuidas nendega toime tulla. Kuidas kujunevad suhted ühiskonnas, kuidas lugeda inimese emotsioone ja mõtteid. Kuidas endast head muljet jätta. Kuidas esineda, kuidas oma mõtteid ja tundeid väljendada. Kuidas seada sihte, kuidas neid saavutada. Kuidas armastada, kuidas armuvalust üle saada. Kool võiks luua elukompetentsiks sellise pinnase, et hiljem ei peaks Peep Vainu või Mare Porgi käest järeltunde võtma. Või miinimumprogrammina andma vahendeid, kuidas oma käesoleva olukorraga toime tulla. Kuidas hakkama saada haridussüsteemi nõudmistega, kuidas toime tulla stressiga, kuidas ennast motiveerida raskematel aegadel? Kuidas kujunevad suhted kaasõpilaste vahel ja kuidas neid muuta? Mida teha koolikiusamise puhul? See ei pea tähendama sissevaadet süvapsühholoogiasse ega sotsioloogilisi eksperimente, vaid veidi rohkem kui ühte inimeseõpetuse tundi nädalas.
Selleks et lapsed ennast subjektina tundma õpiksid, peaks kool olema mitte pelgalt õppeasutus, vaid ka suhtlemiskoht. Raske on kooli pidada arendavaks suhtluskeskkonnaks, kui vahetunnis tuleb käsikäes koridoris ringiratast käia ja igasugune kampa kogunemine kooli territooriumil on rangelt keelatud.
Eesti kool on pigem distsipliini- kui õhinapõhine.
Kõige lihtsam ja lollikindlam viis tulemuste saavutamiseks on sunni ja kontrolli meetod. Õpi tabel pähe, täida lüngad, korruta kümme korda üle ning lõpuks teeme kontrolltöö! See meetod töötab hirmu- ja meelitusstiimulitel, aga väldib otsustusõiguse ja vastutuse delegeerimist õpilasele.
Jah, kindlasti on õpitu kinnistamiseks vaja paljud asjad sunniviisil pähe peksta. Kindlasti on selleks, et nautida edu, vaja end sundida tonnide viisi sitta tööd tegema. Kindlasti on vaja õppida oma mugavustsoonist välja pugemist.
Aga kõige selle kõrval on lapsele kaasa antud imelised töövahendid – mäng ja uudishimu –, mille abil vabatahtlikult uut infot korjatakse ja seda läbi mängitakse. Vaadake, kui uudishimulikult õpivad väikelapsed keskkonda tundma!
Miks peab lapsepõlv järsku katkema siis, kui laps koolipinki istub? Loen kadedusega, kuidas Soome ja Rootsi koolides rakendatakse juba aastakümneid mängulisi meetodeid, kasutades ära lapse loomulikku indu omandada uusi teadmisi. Ka minu pojale on Hendrik Relve, David Vseviovi ja Aleksei Turovski raadiosaated palju olulisemaks õppevahendiks kui mõni kohustuslik õppeaine. Selleks et muuta üks õppeaine klassi jaoks põnevaks, on vaja tohutult isiklikku karismat, indu, paindlikkust, fantaasiat ja suhtlemisvilumust, mis paraku paljudel pedagoogidel puudub või on karmis koolikeskkonnas alla surutud. Aga võiks proovida ikka? Kui eksperiment õnnestub, on pikaks ajaks garanteeritud õppurite entusiasm. Minu sõna selle peale.
Lapse loovuse ja individuaalse eripära arvestamiseks ei pea ju olema Waldorf-kooli fänn. Võib-olla nõuab see enam kannatlikkust ja aeglasemat tempot, kui meie täiskiilutud õppekava võimaldab. Aga samal ajal jäävad lapsed vaimselt terveks. Ning kool võib järsku mõnele isegi meeldima hakata.
Paljud vanemad vaidleksid siin tuliselt vastu: lapsele tuleb maast madalast kohusetunnet sisendada ning läbi sajandite on seda tehtud sunni ja karistustega. Kuid see, et sind on niiviisi kasvatatud, ei tähenda, et seesama oleks su lapsele parim! Keda me petame, kas oma lapsi? Elus hakkamasaamise kindlaks garandiks ei ole ju head hinded. Mu tutvuskonnas pole peaaegu kedagi, kes olnuks koolis eeskujulik õpilane, mina kaasa arvatud. Aga ometigi võime oma eluga rahul olla ja teostada end erialal, mis pakub naudingut.
Selleks on lisaks kohusetundele ja sihiteadlikkusele vaja ka muid kvaliteete – oskust suhelda, teadmist oma võimetest ja vajadustest, strateegilist mõtlemist, õnne, julgust ja elurõõmu. Kõike seda, mida koolist ei saa.
Lastepsühholoog Jesper Juul kirjutab raamatus „Sinu tark laps”, kuidas autoritaarsetele võimusuhetele tuginev peremudel on hakanud taanduma uue, koostööle tugineva peremudeli ees.
Laps ei ole pidevat eeskostet vajav vaimse hälbega täiskasvanu, vaid täiesti iseseisev isiksus.
Tema tahet ja arvamust peab arvestama. Teda peab usaldama, temaga võib jagada ka otsustusõigust ja vastutust. Miks ei võiks ka kool nihkuda distsiplinaarmudelist koostöömudeli poole, kus pedagoogid ei käsita lapsi sundi ja kontrolli vajavate alluvatena, vaid pigem koostööpartneritena? Haridus on ju üheskoos aetav asi. Ehk võiksime ka hindeid tajuda mitte karistusmehhanismi, vaid hetkeolukorra mõõdikutena, mida on igal hetkel võimalik paremaks keerata?
Siit jõuamegi järgmise probleemini. Kool ja väärtushinnangud on orienteeritud kohutavalt palju konkurentsile. Lapsed ja vanemad pannakse juba enne haridustee formaalset algust konkureerima prestiižsemate koolikohtade pärast. Omavahel konkureerivad koolid. Konkureerivad õpilased. Luuakse luuseriks jäämise paranoia. Kehtib sotsiaaldarvinistlik loogika: kui sa hästi ei õpi, jääd olelusvõitluses alla. Siis sa ei saa mainekasse ülikooli perspektiivikale erialale. Kui sa ei saa tasuvat elukutset, siis sa ei leia endale kvaliteetsete geenidega partnerit ega genereeri parima potentsiaaliga järglasi. Kui sa hästi ei õpi, siis sa ei saa õnnelikuks inimeseks.
Aga põhjamaine sotsiaaldemokraatlik praktika on õpetanud, et konkurentsiga võrdväärselt viib elu edasi koostöö. Koostöö on lihtsalt mõõtmatult inimlikum stimulaator.
Winner’iteks ja luuseriteks jaotamise ning ainult tugevatele panustamise asemel tegeletakse Põhjamaades süsteemi kui tervikuga. Süsteem saab olla sama tugev kui selle kõige nõrgem lüli. Süsteemi võimekuse suurendamiseks tuleks eelisjärjekorras tegeleda nõrgimate lülide karastamisega.
Pideva retoorika asemel, et kuidas luua parim keskkond õpikallakuga klassi andekatele lastele, võiksime mõelda, kuidas tagada hea eluks valmisolek ka normaalsetele või kesiste eeldustega lastele. Või miks üldse peaks lapsi varajases eas jaotama võimekuse järgi? Võimed ja eeldused kujunevad ju mõne puhul välja päris hilises faasis. No man left behind, nagu öeldakse.
