Koolikatsete kaitseks laboris
Olen hiljem mõnigi kord soovinud, et mu mälestused keemiast ei piirduks paari valemi ja ähmase teadmisega, mis värvi oli klassiruumi seinal rippuv Mendelejevi tabel. Või et ma mõistaksin paremini, mida mõtles Bertrand Russell, kui rääkis matemaatika ilust ja poeesiast.
Erandiks oli bioloogia. Ilmselt mitte ainult põhjusel, et seal räägiti millestki käegakatsutavamast, vaid ka sellepärast, et mul olid väga head õpetajad. Nad oskasid tunnid huvitavaks teha. Mäletan, kuidas me vaatasime mikroskoobiga tomati- ja sibularakke. Või seda, kuidas kord võttis meid bioloogiaklassi minnes vastu hirmus hais: tagaruumist väljus õpetaja, juuksed elektriseerunult pea kohal hõljumas ja näol võidukas naeratus – ta oli leotanud ämbrites heinapepri, et sinna tekiksid kingloomad, keda saaks mikroskoobiga uurida.
Moodsas pedagoogikas räägitakse, kui oluline on pakkuda lastele avastusrõõmu: ise katseid teha, ise midagi uut avastada, ise seoseid näha. Kuid siin peitub kurb paradoks: sellal kui sõnades pannakse Eestis avastusõppele järjest rohkem rõhku, näib see vähemalt osas õppeainetes järjest enam tagaplaanile nihkuvat. Vaid igas kolmandas gümnaasiumis näiteks on olemas vahendid füüsikakatseteks. Sellal kui koolide arvutitega varustatuses on toimunud tohutu hüpe, on laborivarustuse uuendamine jäänud unarusse.
Kui minna keskmise Eesti kooli füüsikaklassi, leiab sealt kapi, kus on hulk veneaegseid asju. Ja pahatihti ei mäletagi keegi enam, kuidas neid kasutatakse. Vene ajast on pärit mikroskoobid, tolmunud katseklaasid.
Et sellele probleemile veidikenegi leevendust tuua, on Tartu ülikooli teadlased ja üliõpilased kutsunud ellu õpikodade programmi ja sõidavad laborivarustusega koolist kooli. Kuid nemad jõuavad vaid tuhande õpilaseni aastas.
Eestis on tihti kombeks viriseda, et noored ei taha ülikoolis õppida reaalaineid, füüsikat, keemiat, tehnilisi erialasid. Kuid see on valest otsast lähenemine. Võtmeküsimus on hoopis see, kuidas teha reaalained huvitavaks juba põhikoolis.
See, et koolide laborikatsete tegemise varustus on vana ja tolmunud – kõigil kohalikel omavalitsustel pole aga selle soetamiseks raha – , on vaid üks probleem. Laborivarustus 30 lapsele, et nad saaksid teha 8.–9. klassi füüsikakatseid, maksab 12 000 krooni. Piinlik, et IRL lubas viimaste valimiste eel igale põhikoolilõpetajale sülearvutit – üheainsa arvuti eest saaks kahele klassile katsekomplekti, mis püsib aastaid.
Kõik katsed ei nõua aga uusimat varustust, paljuski oleneb asi õpetajast. Algaja õpetaja, kes seisab nädalas üle 20 tunni klassi ees, teenib aga alla 10 000 krooni kuus (ma pole õigupoolest kunagi mõistnud, miks on Eesti inimesed nii heldelt nõus käima raha välja autode eest ja nii tõrksalt selle eest, et nende lapsi õpetaksid head õpetajad). Selge see, et selle palga eest pole koolidel, kes otsivad uusi füüsikaõpetajaid, suurt võimalust valida. Väidetavalt õpetavad mõnes koolis füüsikat koguni kehalise kasvatuse või tööõpetuse õpetajad. Alla keskmise palk tähendab kehva järelkasvu ja viletsat prestiiži. Kuulsin kord trollis, kuidas üks kooliõpilane ütles teisele oma õpetaja kohta: „Ega ta normaalne inimene olla ei saagi, et selle palga eest matemaatikat õpetama hakkas.”
Alguses on saladus
Jah, kindlasti on Eesti koolides palju loomingulisi ja pühendunud õpetajaid. Kuid nemadki on surve all: selleks et õpilasi katsetama ergutada, eksperimenteerida ja loovust arendada, on vaja aega ja mänguruumi. Kui tundide maht on väike, aga õppekavas ette nähtud programm suur, ei julgegi õpetaja kulutada aega eksperimenteerimiseks, kartes, et mõni õpikurida jääb rääkimata – aga võib-olla küsitakse just seda riigieksamil, mille alusel koole ja õpilasi pingeritta seatakse.
Kuulus keemik ja Nobeli preemia laureaat Roald Hoffmann on ühes intervjuus rääkinud, kuidas teha keemia lastele huvitavaks. Selleks on vaja saladust, mõistatust, küsimust – ja parim viis huvi äratada on teha ise laborikatseid. „Keemia on huvitav, sest see suitseb, paugub ja haiseb,” ütles Hoffmann. Ehk siis: kõigepealt peab isikliku kogemuse, emotsiooni põhjal tekkima uudishimu ja seejärel tekib huvi teoreetiliste selgituste vastu. Seda uudishimu ja avastusrõõmu äratatakse Eesti koolis liiga vähe.
