Koolireformi kolm suurt küsimust
Helgi on 77-aastane ja terve elu elanud siin, Toilas. Majanduskriis näikse selles kohas möödas olevat: vähemalt kui otsustada ehitusplatside arvu järgi. Toilasse kerkib üks hoone teise järel – uhked eramud, ridaelamuboksid.
„Toilast on saamas rikkurite magala,” ütleb Helgi. „Nad käivad tööl Sillamäel või Jõhvis, siin käivad ainult magamas. Neil on ükskõik, kas siin on pood, apteek või kool, sest nemad sõidavad iga päev autoga.”
Jah, kool. Toila gümnaasiumi 10. klassi läks tänavu 12 last. Gümnaasium, mille akendest avaneb vaade merele, paikneb otse president Pätsi kunagise suveresidentsi, Oru lossi pargi kõrval. Kooli vanem tiib on kunagise Oru lossi teenijatemaja. Tänavu kevadel lõppes remont – kooli kordategemiseks kulutati üle 12 miljoni krooni, millest enamik tuli Euroopa Liidult. Siin õpib 230 õpilast ja töötab 28 õpetajat.
Algab 10. klassi vene keele tund. Klassis on vaid neli õpilast. Nad istuvad tagumistes pinkides. Nii läheb õpetajagi klassi tahaotsa. Õpetaja ütleb, et tänase tunni teemaks on eestlased Peterburis, ja hakkab kontrollima koduseid ülesandeid. Neljast õpilasest kahel on kodutöö tegemata.
Väike Toila gümnaasium on ilmselt üks neist, mis on haridusminister Jaak Aaviksool pinnuks silmas. Sellised pisigümnaasiumid ei taha kuidagi sobida uue haridus-ideoloogiaga, mis näeb gümnaasiumides midagi väikeste ülikoolide sarnast. Kahe aasta pärast hakkab kehtima uus gümnaasiumide õppekava, mille järgi peavad gümnasistid saama ligi kolmandiku aineid ise valida. „See teeb õppimise huvitavaks,” ütleb haridusministeeriumi asekantsler Kalle Küttis.
Uus õppekava esitab rangeid nõudeid ka gümnaasiumide tehnilisele varustusele. Keele ja kirjanduse õppimiseks nõutakse videokaameraid, diktofone ja mikrofone. Keemias ja füüsikas peab õpilastel olema võimalik teha ise laborikatseid. Ainuüksi uutele nõuetele vastava gümnaasiumi keemialabori sisustamine maksab Tartu haridusosakonna juhataja Riho Raave hinnangul vanas rahas ligi pool miljonit krooni. Ja kui sellised seadmed on juba soetatud, on mõistlik, et neid võimalikult palju kasutataks. Nelja-viie paralleelklassiga gümnaasiumis on moodne keemia- ja füüsikalabor tõhusamalt kasutuses kui pisikoolis.
Mida rohkem on gümnaasiumis õpilasi, seda lihtsam on pakkuda neile laia valikut.
Seda väiksemad on kulud ühe õpilase kohta. Seda kõrgemat palka saab maksta õpetajatele. Nii näeb asja haridusministeerium.
Tartu linn on juba alustanud mastaapset gümnaasiumireformi. Praegu on Tartus 13 gümnaasiumi koos põhikooliga. Aastaks 2015 tahab linn kõik põhikoolid gümnaasiumidest lahku lüüa. Terve Tartu peale jääks siis kuus suurt gümnaasiumi ja kõik põhikoolid oleksid eraldi. „Normaalses gümnaasiumis on vähemalt neli paralleeli,” ütleb haridusosakonna juht Riho Raave. „Kui me hoiaksime käigus ühe-kahe paralleeliga gümnaasiume, tähendaks see ressursi ja investeeringurahade killustamist. Tulevikus oleks Miina Härma gümnaasium ainus Tartu kool, kus saaks õppida 1. klassist 12-ndani.”
Eestis on praegu 220 gümnaasiumi. „Lähtudes gümnaasiumi ideaalmudelist võiks neid tulevikus olla 54,” ütles haridusminister Jaak Aaviksoo paar nädalat tagasi riigikogus esinedes. „Sellest vähem kindlasti mitte, sellest rohkem – jah, aga kui palju, see vajab veel mitte ainult rehkendust paberite peal ja kabinettides, vaid ka konsultatsioone nende omavalitsustega, keda see vahetult puudutab.”
Novembri teises pooles valmib haridusministeeriumis konkreetne plaan, kui palju gümnaasiume võiks Eestis olla. Ja kus nad olema peaksid. „Igas maakonnas võiks olla arvestuslikult kolm gümnaasiumi,” ütleb ministeeriumi asekantsler Kalle Küttis. „Lisaks veel Tartus viis-kuus ja Tallinnas kümme.”
See, kas Aaviksoo visioon teostub, ei sõltu aga temast üksi. See sõltub koalitsioonipartneritest ja omavalitsusjuhtidest. Haridusministeerium omal algatusel koole kinni panna ei saa. Ega ka valitsus mitte. Küll aga saab omavalitsustele survet avaldada. Üks survemeetod ongi uus õppekava, mis karmistab gümnaasiumidele esitatavaid nõudeid. Gümnaasiumilt, mis õppekava nõudeid ei täida, võib teoreetiliselt koolitusloa ära võtta. Survet saaks avaldada teistegi vahenditega – näiteks kui valitsuskoalitsioon peaks otsustama, et ei rahasta enam gümnaasiume, kus ühes klassis õpib alla 20 õpilase. „Ilmselt me päris käteväänamise teed minna ei taha,” ütleb asekantsler Küttis. „Eesti on ikkagi demokraatlik riik.”
Haridusministeeriumi jutt gümnaasiumidest, kus õpilastel on palju valikuvabadust, õpetajatel paremad palgad ja kooliklassides esmaklassiline sisustus, on ilus. Kuid vähemalt maapiirkondades tuleb selle ideaali teostumiseks lahendada kolm suurt probleemipundart.
Esiteks tuleb murda omavalitsusjuhtide vastuseis, kellest keegi ei taha minna ajalukku sellega, et tema ajal suleti gümnaasium. Lõuna-Viljandimaal, otse Läti piiri ääres on näiteks kaks väikest gümnaasiumi: Karksi-Nuia ja Abja-Paluoja gümnaasium. „Sellised koolid peaksid omavahel kokku leppima, kumb alles jääb, muidu vanguvad mõlemad hinge,” ütleb Küttis.
Teine murekoht on see, mis saab edasi põhikoolist, kust kaob gümnaasiumiosa.
Kui gümnaasiumiosa enam pole, ei pruugi kooli halduskulud veel väheneda. Koolihooned on suured, ehitatud paljudele lastele. Võimlat tuleb ikka edasi kütta, kasutagu seda üheksa või kaksteist klassikomplektitäit lapsi. Kütta tuleb ka koolihoonet. Peale selle veel küsimus: mis saab õpetajatest? „Kui meie koolist kaoks gümnaasiumiosa, ei saaks õpetajad enam koormust täis,” ütleb Toila gümnaasiumi direktor Külli Guljavin. Haridusministeerium ütleb, et lahendus on õpetajate koolitus: õpetaja hakkab õpetama mitut eri ainet. Või õpetama mitmes koolis korraga. „Aga kui õpetaja õpetab mitmes koolis korraga, nõrgeneb side õpilaste ja kooliga,” kurdab Guljavin. Ja paremad õpetajad, kes ei taha töötada osaajaga, võivad maapõhikoolidest sootuks lahkuda. Lapsevanemad võivad hakata jalgadega hääletama ja panna lapse mitte kohalikku põhikooli, vaid natuke kaugemasse gümnaasiumisse, et olla kindel: nende laps pääseb hiljem gümnaasiumisse edasi. Kohaliku põhikooli õpilaste arv väheneks. Sinna jääksid need, keda vanemad sõidutada ei saa. Ja kui head õpetajad lahkuvad, oleks koolis vähem õpilasi ja madalam tase. Haridusministeerium näeb lahendust selles, et uue koolireformiga mitte üksnes ei vähendataks gümnaasiumi arvu, vaid ideaalis löödaks põhikool ja gümnaasium lahku. Nii võetaks vanematelt motiiv eelistada kooli, kus peale põhikooli on ka gümnaasium. Gümnaasiumide sisseastumiskatseid teeksid kõik võrdselt.
Kolmas küsimustering on seotud sellega, kuidas maalapsed, kelle kodu lähedalt gümnaasium kaob, koolis käima hakkavad. Kas nad hakkavad iga päev edasi-tagasi sõitma või peavad elamise leidma? „Väikese maakoha lapsevanemad ei taha lapsi kodunt kaugele kooli saata,” ütleb Abja gümnaasiumi õppealajuhataja Sirje Renter. „Edasi-tagasi sõitmine on kulukas.” Toila gümnaasiumi direktor Guljavin arvab, et koolireformi eeldus on õpilaste transpordi ümberkorraldamine: „Me ei saa ju eeldada, et igas peres on auto.”
Õpilaste transport ja elamine on praegu veel haridusministeeriumis põhjalikult läbi töötamata teema.
„Kindlasti tuleb mõelda transpordi- ja elamistoetusele,” ütleb ministeeriumi asekantsler Küttis. „Ma ei arva, et peaks hakkama palju uusi õpilaskodusid ehitama, pigem tuleks kaaluda elamistoetust ehk siis raha, mille eest laps saaks elamispinna üürida.” Kui suur see summa oleks ja kes seda saaksid, on praegu veel lahtine.
Toila gümnaasiumi direktor Guljavin kardab, et kaugeltki kõik teismelised ei pruugi üksi elamiseks valmis olla. „16-aastane ei ole veel küps,” ütleb Guljavin. „Eriti just poisid tahaksid selles eas veel vanemlikku hoolitsust.”
Jah, juba praegu tuleb näiteks iga neljas Tartu gümnaasiumiõpilane väljastpoolt ülikoolilinna. On neid, kes on pärit lähivaldadest, kuid tullakse kaugemaltki. Olgugi et Tartus pole õpilaskodu. Ja pole ka gümnasistidele mõeldud elamistoetust. Kuidagi on hakkama saadud: kes käib bussiga, keda toovad vanemad autoga, kes elab sugulaste juures, kes on üürinud korteri. Kuid kõigil lastel ei ole neid võimalusi.
Samal ajal on üle Eesti palju häid näiteid maagümnaasiumidest, mille juures tegutsevad korralikud õpilaskodud. Üks selliseid on Kilingi-Nõmme gümnaasium, kus õpib 370 õpilast. Nendest 48 elab õpilaskodus. Kõige väiksemad õpilaskodu kasvandikud käivad alles algklassides.
Õpilaskodu on kõigile lastele tasuta. Seda peavad üleval riik ja kohalik omavalitsus, Saarde vald. Õpilaskodudes on nii toimetulekuraskustega perede lapsi kui ka neid, kellel oleks iga päev kooli ja kodu vahet sõita lihtsalt liiga pikk maa. Õpilaskodus elatakse pühapäeva õhtust reedeni, õhtuti on õpilaskodus õpetaja, kes aitab teha koolitükke, öösiti on kohal kasvataja. Süüa saab kolm korda päevas: koolilõuna on kõigile tasuta, hommiku- ja õhtusöögi eest õpilaskodus tuleb maksta. Kõige vaesemad on aga ka õpilaskodu söögirahast vabastatud.
„Tasuta söök ja tasuta õpilaskodu on väga olulised põhjused, miks meile õppima tullakse,” ütleb Kilingi-Nõmme gümnaasiumi õppealajuhataja Mari Karon. Sealses koolis õpib palju ka teiste omavalitsuste lapsi: kes Mõisakülast, kus enam gümnaasiumi pole, kes kaugemalt Pärnumaalt.
Saarde vald on hea näide sellest, kuidas tugevas omavalitsuses on elujõuline gümnaasium. 2005. aastal ühinesid Saarde ja Tali vald ning Kilingi-Nõmme linn üheks omavalitsuseks, kus on ligi 4500 elanikku. Vallal on piisavalt jõudu, et üleval pidada õpilaskodu, mis suudab pakkuda eluaset ka päris kaugelt tulijaile. Praegu on Saarde vallas peale Kilingi-Nõmme gümnaasiumi veel kaks põhikooli, mõlemas ligi 40 õpilast. Nende väikekoolide tulevik on alles otsustamata.
Kilingi-Nõmme gümnaasiumi 10. klassi läks tänavu 32 õpilast. Seda on rohkem kui näiteks Toilas. Rohkem kui teistes lähikonna maagümnaasiumides. Kuid ikkagi ei vasta see kool unistusele gümnaasiumist, kus on kolm, neli või viis paralleelklassi ja mis tegutseb põhikoolist lahus. Kas haridusministeeriumi ideaalmaastikul poleks ka sellele koolile kohta?
Vägisi ei tehta midagi, kinnitab ministeeriumi asekantsler Kalle Küttis. „Loogiline, et Kilingi-Nõmmest ei vii keegi gümnaasiumi maakonna teise otsa.” Tema sõnul peavad osa õpilaste jaoks jääma ka väiksemad gümnaasiumid. Ja koolid, kus on koos nii põhikooli- kui ka gümnaasiumiosa. Neid peaks lihtsalt olema veidi vähem kui praegu.
Mida arvavad noored ise?
Toila gümnaasiumi sööklas istub neli 12. klassi õpilast. Mis nad arvaksid sellest, kui peaksid praegu õppima hoopis Jõhvis, kuhu tuleb pool tundi bussiga sõita? Kolm õpilast arvavad, et midagi hullu sellest poleks. Neljas ütleb, et tema ei tahaks sõitmisele iga päev nii palju aega kulutada.
Toila gümnaasiumi kõrval on pisike uuselamurajoon. Midagi Toila Tiskre laadset.„Vaadake neid maju!” ütleb pahaselt 82-aastane Toila proua, kes palub end kutsuda Laineks. Temagi on mures samade asjade pärast kui teisedki Toila vanadaamid: pole enam apteeki, poode on üksainuke, pole rahvamaja, kus saaksid tegutseda kohalikud ringid. Ja aleviku uuselanikele polevat see kõik tähtis. Keegi teine ei näi Toila gümnaasiumi pärast suuremas mures olevat kui kohalikud eakamad naised. Sest nende jaoks tähendaks see järjekordset sümboolset sammu kohaliku elu hääbumise poole. Nende nooruspõlve Toilat ei ole enam.
