Trevisos juhatatakse meid mitte-Schengeni väravasse. Piirivalveputkad on tühjad, kuid see-eest ootavad meid meedikud. Kõikidel kontrollitakse temperatuuri ja pistetakse pihku paber hoiatuste ja soovitustega.

Treviso-Veneetsia rong väljub plaanikohaselt, rahvast minimaalselt, kõik katsuvad istuda üksteisest eemale.

Veneetsia! Alati, kui sõidan üle laguuni, täidab mind ülevkurb meeleolu. Milline imekaunis linn, maailmatsivilisatsiooni pärl! Kas tõesti ka see ilu on kord määratud hukkuma, nagu kõik maine?