Krista Aru: Eesti Rahva Muuseumile algas uus aeg
Mul on kahju, et see piinlik ja inetu lugu juhtus just vahetult enne seda, kui kätte jõudis selle ja eelmise sajandi üks suursündmusi – ERMi avamine.
Kui aastal 1907 tekkis mõte ERMist, siis nähti selles tuge rahva püsimiseks: rahvas, kel on oma lugu, mida saab iga põlvkond lugeda ja uuesti tõlgendada, ei kao koos tuulega.
1909. aastast suutis ERM - küll alles ulualuse ja vaid rahva enda poolt annetatud rahaga - tõusta rahva eneseteostuse ja eneseteadvuse kinnituseks.
Läbi II maailmasõja eelse vabariigi oli ERM, Raadile kolitult ja Tartus Aia tänavale paigutatult, kohaks, mille üle oli uhke kogu rahvas. ERMi tehti riigivisiite ja ERMi jõudis iga inimene, kes tuli Tartusse. ERM polnud kauge ega kõrge. ERM oli läbinisti oma.
Nõukogude aeg kartis ERMi ja tahtis kustutada isegi ERMi nime: 1940. aastal ERM riigistati ning lõhuti kaheks: ERMist sai riiklik kirjandusmuuseum ja riiklik etnograafiamuuseum.
Rahvas suutis aga ERMi tähendusest kinni hoida, sellele uuesti õige koha leida ja lõpuks ka suure unistuse teoks teha: unistus ERMi oma kodust tekkis ju koos muuseumi asutamisega aastal 1909.
107 aasta jooksul on tehtud ERMi ehitamiseks mitmeid plaane: esimene kava oli aastal 1915. Sellele järgnesid plaanid 1937., 1965. ja 1994. aastast. Ükski neist ei saanud tegelikkuseks. Kord polnud raha, kord segasid ühiskondlikud sündmused.
Nüüd on ERMi kodu valmis. Selle võidutöö järgi, mis valiti võitjaks aastal 2006 ja mis tekitas ühiskonnas palju vastukaja, nii positiivset kui ka negatiivset. Meil on valmis „Memory Field“, tõeline „Mälestuste Väli“, mis käsib ja lubab tõusta kõrgemale, vaadata kaugemale ja uskuda tõsiselt Jakob Hurda sõnadesse, et ka väike rahvas võib suur olla. Suur oma vaimult.
Neid inimesi, kes on olnud seotud ERMi valmimisega, on kümneid tuhandeid. Alates nendest, kes loobusid oma põllumaast Raadi väljal, et ala puhastamiseks saaks kaevata kuivenduskraavid, kuni nendeni, kes aegade jooksul on muuseumile annetanud kõige kallimat, mis inimesel saab olla – mälestusi oma käidud teest esemete või paberi kujul.
Selle projekti viisid sihile üksmeel ja vastastikune usaldus. Seda kõigepealt ERMis endas. Kollektiivis nähti ka kriitikat, mis ehituse vastu ja suunal kostus, kui võimalust hoonet parandada, paremaks ja ilusamaks teha. See kriitika kasvatas üksmeele vaid tugevamaks. Muuseumis ei hakatud ise hindama, kas projekt ikka meeldib või ei meeldi, vaid töötati rõõmsa meele ja selge sihiga. See üksmeel haaras endasse ERMi arhitektid, projekteerijad, territooriumi ettevalmistajad, ehitajad, linna- ja vallarahva. Vaieldi, arutati, kuid ei mindud riidu ei ühegi ministeeriumi ega võimukandjaga. Eesmärk oli suurem kui üksiku isiku soovid. See üksmeel andis võidu ala jääkreostuse, võsa ja rämpsu üle. Lubas konnad kolida kord ühte, kord teise tiiki, andis kannatust kolm aastat kirjutada ja parandada pabereid Euroopasse näpunäidete järgi, solvumata Luxemburgist tehtud ebakohaste märkuste peale.
Ma olen õnnelik, et olen saanud osaleda protsessis, kus õige soov ühendab nii paljusid erinevaid inimesi, asutusi ja organisatsioone.
XXI sajandi ERM pole enam see, mis oli ERM aastal 1909: kaasaegne ERM on harali elusid ühendav keskkoht, teede algus- ja lõppjaam, turvaline ja kodune. ERMi tähtsus rahva vaimu- ja mõtteilmale on endiselt suur: see on üks elu pidepunkte.
Eesti Rahva Muuseumil on oma maja. Muuseumi elus algas uus aeg.
