Selles mõttes olen rahul, et nagu vanasõna ütleb: pärast kaklust rusikatega ei vehelda. Kui on otsustatud, et osaleme klubis ja kõik klubi liikmed on otsustanud üht asja teha, siis pole soliidne sellest otsusest taganeda. Samas vajab suveräänsuse küsimus Eestis kindlasti edasist arutamist – see, kui palju otsustusõigust me võime edasi delegeerida. Loodetavasti on nüüd ka valitsus oma õppetunni saanud ja oskab edaspidi Eesti suveräänsust puudutavate küsimustega paremini ringi käia.

••ESM-i põhiseaduspäraseks pidajate arutluskäigus on tähtis koht arvamusel, et ESM aitab Euroopat kriisist päästa ja et päästmine ei kujune pidevalt suuremate summade mängu panemiseks, mis lõpuks ikkagi vilja ei kanna. Kui efektiivne abinõu saab ESM Euroopale olla?

Eks see ole paljuski kohvipaksu pealt ennustamine, kaua see kriis kestab ja kui kulukaks kujuneb. Kui meenutada Eestit 2008.–2009. aastal tabanud kriisi, siis lääneeurooplastel ja meil endilgi oli tol ajal väga raske ennustada, kuidas Eesti sellest välja tuleb. Nüüd tagantjärele on selge, et põhjast tulime välja muljet avaldava kiirusega.

Lääne-Euroopa probleem on see, et vajalikke reforme ei suudeta ellu viia, sest inimesed ei aktsepteeri neid muutusi. Terve põlvkonna on kestnud suur heaolu ja inimesed ei mõista, kuidas selleks raha nüüd äkki enam ei jätku. Jõukuse rasvakiht on neil päris paks ja reforme teha ei tohiks seepärast olla nii keeruline, küsimus on rohkem poliitilises tahtes. Kui vajalikud sammud ükskord astutakse, siis finantsturud võtavad need arvatavasti väga positiivselt vastu ja suur pingeid tekitav probleem – riigivõlgade intressid – leeveneb. ESM-i ja EFSF-i roll peakski olema võimaldada riikidel üle elada seda hetke, kus nad on asunud muutusi tegema, aga turgudeni pole see teadmine veel jõudnud või nad ei oska veel näha lühiajaliste tagasilöökide taga kaugemat kasu.

Aga poliitiline tahe on suur küsimärk. On julgustavaid näiteid: näiteks Itaalias on praeguse valitsuse ajal mitmeid vajalikke muutusi tehtud. Valimiste lähenedes kipub reformijulgus jällegi vaibuma.

Seepärast ma arvan, et Euroopa Komisjonile järjest suuremate volituste andmine on positiivne. Demokraatia on jõudnud arenenud ühiskondades – ka Eestis – sellisesse staadiumi, et valituks osutub partei, kes lubab kõige rohkem. Ilmselgelt ei saa see olla jätkusuutlik valitsemisviis. On vaja eraldada osa avaliku sektori funktsioone valimislubaduste rallist.

••Kas lühidalt võib su seisukoha kokku võtta nõnda: üksikasjades on keeruline ennustada, kuidas Euroopa kriisist välja tuleb, aga ta tuleb?

Tahaks loota, jah. Kriisist välja tulemise viis oleks tegelikult ju ka see, kui mõned riigid kuulutavad välja pankroti ja viivad nõnda oma võlakoorma väljakannatatavale tasemele. Aga seda viisi on siiani iga hinna eest üritatud vältida.

••On see õigustatud?

Mulle tundub, et selle lahenduse välistamine pigem ei ole õigustatud. Kui ei suudeta kiiresti teha reforme, siis pankrot võib olla muude otsuste lõputust edasilükkamisest parem lahendus. Pärast üht-kaht rasket aastat algaks uus tsükkel. Otsustamatus riike ei aita, näiteks hoolimata Hispaania võlakirjade seitsmeprotsendisest tootlusest ei pane Avaroni fondid neisse raha.

Varem või hiljem tuleb neil riikidel vähendada kõikvõimalikud hüvitised tasemele, mis sunnib inimesi otsima endale rakendust, mis kasvatab ka SKT-d. Meenub üks lugu kohtumiselt investoritega Põhja-Soomes. Pärast ettekannet tuli mu juurde Soomes elav vene naine, kellel oli üks laps ja üks lapselaps ning nad elasid riigilt saadavatest sotsiaaltoetustest. Pärast kõiki kulutusi jäi neil iga kuu üle veel sada eurot, mida investeerida.

Pärast seda, kui riikliku ülekulutamise probleemid saavad likvideeritud, võib Euroopa majanduses jälle tulla ilus aeg. Aga see on 30 aasta perspektiiv. Kolme aasta perspektiiv võib olla väga valus, mõne aasta perspektiivis püsib Euroopas oht kaotada investorina väga palju raha.

••Kui palju see, mis Eestis toimub, sind kui fondijuhti puudutab?

Pean tõdema, et meie fondidel ei ole praegu Eestis ühtki investeeringut. Mõni aeg tagasi veel oli. Kuid Eesti majanduses toimuvat vaatlen ma ikkagi suure huviga, jälgimisnimekirjas on meil siinseid ettevõtteid küll. Põhjus, miks meil Eestis investeeringuid pole, on osalt selles, et finantsinvestorite silmis on Eesti heade riikide nimekirjas ja ka varade hinnad on seetõttu suhteliselt kõrged, eriti kui veel arvestada nende kehva likviidsust. Ei ole praegu Eestis selliseid väärtpabereid, mida me oma strateegia raames peaksime mõttekaks osta.

Teine põhjus on, et Eesti ronis kriisist välja ajal, kui Lääne-Euroopa riigid oma majandust stimuleerisid, ja nende stiimulite mõju ulatus ka siia. Peame arvestame sellega, et kui Lääne-Euroopas käivitub nüüd reformide tõttu tõsisem negatiivne spiraal, siis jätab see jälje ka Eestile.

••ESM-i liikmeks hakkamise ja Eesti Energia aktsiakapitali suurendamise puhul on rahandusministeerium öelnud, et Eesti riik võtab selleks ilmselt laenu. Kuidas see väljavaade sulle meeldib?

Fondijuhina oleks mul muidugi väga hea meel, kui Eesti riik nende maksete tarvis võlakirju välja laseks. Meie fondidele looks see kindlasti võimalusi. Näiteks Eesti Energia võlakirjad müüdi eelmise finantskriisi aegu vähem kui 60 protsendini nominaalist ja siis me neid ka ostsime. Tasuks oli üle 50 protsendi tootlust pooleteise aastaga. Meie suudame Eesti riigi finantsvõimet paremini hinnata kui ehk paljud kaugemad investorid ja kui turul oleksid Eesti riigi võlakirjad, võiksid need hetketi pakkuda häid investeerimisvõimalusi.

Kui ma mõtlen sellele küsimusele Eesti riigi kodanikuna, siis meenub mulle, et eelmise kriisi aegu sai Eesti riik väga kiiresti kommertspankadelt laenu. Praegugi pakuvad pigem kommertspangad soodsamatel tingimustel laenu kui võlakirjaturud.

Riigivõla suhtes üldiselt on mul kodanikuna selline seisukoht, et ohutum oleks, kui Eesti seda ust ei avaks. Kui, siis ainult lühiajaliselt ja sihtotstarbeliselt või väga erakorralistel juhtudel, nagu näiteks see kriisiaegne laen pankadelt. Kui luua teistsugune pretsedent – avada laenukraan ka üldisemateks otstarveteks –, siis on pärast väga keeruline olukorda kontrolli all hoida ja põhjendada, miks ei saa laenu võtta õpetajate palkadeks või uue maantee ehitamiseks või päästeametile või milleks iganes.

Eesti väiksuse juures võivad need protsessid, mis on hätta lükanud Lõuna-Euroopa, toimuda palju kiiremini. Kriisi ajal nägime, kui kiiresti võib Eesti SKT väheneda paarikümne protsendi võrra. Kujutame ette, mis saab, kui meil oleks riigivõlga 40 protsenti SKT-st ja siis SKT järsku 20 protsendi võrra väheneks. Võla suhe SKT-sse oleks siis juba 50 protsenti ja investorid võiksid hakata mõtlema, et selle riigi rahandus võib-olla ei olegi nii usaldusväärne. Riigivõla refinantseerimine läheks kallimaks ja vägagi ruttu võiks olla käes samasugune olukord nagu praegu Hispaanial.

••Mis ootab ees pensionifondidesse pandud raha? Finantskriis on inimeste ootustele muserdavalt mõjunud.

Pensionifond on üks abivahend pensionieaks, seda ei tohiks jätta ainsaks päästerõngaks. Kindlasti võiks kohustusliku pensionifondi kõrval koguda täiendavat raha ning teha ka alternatiivseid investeeringuid – oma kodusse ja eelkõige lastesse. Pensionifond olgu üks sammas, aga mitte ainus ja peamine.

Protsent, mis inimestel palgast pensionifondi läheb, ei ole ka nii suur, et pikalt arutada, kas sellel on mõtet või mitte. Kui tulevad head ajad, siis saab sellest suurem tugi; kui ei tule, siis väiksem.

Ühiskonnas on suur hulk inimesi, kellel ei ole säästmisvõimet. Ma ei pea silmas inimesi, kelle sissetulekud on väiksed – väikse sissetulekuga inimeste hulgas on väga palju neid, kes oskavad oma rahaasjadega väga hästi ringi käia ja Eesti kõige tervema finantsdistsipliiniga ühiskonnagrupp on praegu ilmselt pensionärid. Neile, kes kalduvad kogu sissetuleku kiiresti ära kulutama ja kergel käel laenugi juurde võtma, on kohustuslikku sambasse kogunev väike sääst kindel pluss.Kes ta on?Kristel Kivinurm-Priisalm
Sündinud 10.10.1976

Töö
Lõpetanud
Concordia rahvusvahelise ülikooli ja õppinud Peterburi majandus- ja finantsülikoolis.

1997–2007
töötas Trigon Capitalis ettevõtete rahanduse osakonna analüütiku, aktsiaturgude osakonna juhi ja lõpuks varahaldusosakonna juhina.

2007. aastal
asutas kolleegidega varahaldusfirma Avaron. Praegu on ta Avaroni juhtivpartner ja fondijuht.

••On ka Tagatisfondi nõukogu liige ja Teenusmajanduse Koja juhatuse liige.