Kristen Michal: Enesekiituse eest arve maksumaksjalt, teavitus erameedialt ehk kolm ettepanekut munitsipaalmeedia korrastamiseks
Konkreetselt toob Riigikontroll välja näited:
- ametlikult positsioonilt tehtud üleskutsed valida kedagi konkreetset
- põhiosas vaid kandidaadi lauskiitmisele orienteeritud artiklid
- poliitiliste konkurentide tasakaalustama kritiseerimine ja mahategemine
Järeldus sellest on samuti üsna ilmne - omavalitsuse ülesannetest tulenevate vajadustega sedalaadi sõnumeid põhjendada ei saa ega avalikku huvi nende tagant ei leia. Ajalehtede Liit on olnud samuti otsekohene – muntsipaalmeedia ei ole vaba ajakirjandus.
Kõige suuremad probleemide allikad, 75% probleemidest olid Tallinna lehtedes ning 12% Loksa arvasid vastuseks, et munitsipaalmeedia on oluline demokraatia nurgakivi, praktiliselt möödapääsmatu vahend. Tallinnast tuleb hoopis soovitus Riigikontrollil tegeleda rohkem oma liistudega. Otsa veel ülima enesekindlusega, et nende arvates on piir täiesti ebaselge, mis on omavalitsuse teavitustegevus ja mis erahuvi, võimulolija enesereklaam teiste raha eest.
Siin nad muidugi eksivad. Piiride määramisega ei ole tänapäeval enam nii nagu 1982 aastal ilmunud Aino Perviku raamatus „Arabella, mereröövli tütar“, kus armutu kapten Taaniel Tina kasutas vajuva vee piiri kompamiseks omi mehi, kes said hukka.
Tänane praktika ja seadusandlus on loonud ruumi, kus erahuvi on võimalik tuvastada. Mõne ülekantud tähenduses üle serva kukkumisega on see ruum selge. Veelgi enam, sel on konkreetne tagajärg – korralik arve maksumaksjalt parteile ja isikutele kes seda kasutanud.
Mäletate tänase Põhja-Tallinna vanema Raimond Kaljulaiu kätetööna sündinud Hiiu Staadioni juhtumit, mis lõppes keskpärasele mariachidebändi Savisaar, Sarapuu, Mutli liikmetele arvega?
Kaljulaid, kes (tollal vihaste keskparteilaste arvates tänu Savisaare kohta ütluste andmisele) pääses kriminaalasjas oportuniteediga, tasudes riigile 1000 eurot, naeratas. Savisaar sai aga 117 000 eurose arve. Tema ei naeratanud. Arve põhjus sama, millele viitab Riigikontroll, kohtule ei esitatud veenvat argumenti, miks Tallinna linn pidi oma ülesannete täitmiseks just sellel ajavahemikul sellise sisuga reklaame tellima ning kasutama nendes kohaliku omavalitsuse valimistel Tallinna linnas kandideerivat erakonna liiget.
Kolm ettepanekut muntsipaalmeedia korrastamiseks
Tulles tänasesse päeva tagasi - mõned ettepanekud.
Esiteks, õigusruum ja raamistik on kõigi erakondade osalusel loodud, muudame siis järgmisena nüüd munitsipaalmeedia üle järelevalve pidevaks. Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon suudab tõhusalt eraldada terad sõkaldest. Tehes vahet, milline on omavalitsuse vajalik teavitus ning mis on võimulolija enesereklaam. Täna tuleks ERJK-lt küsida, kas on vaja täiendavat mehitatust või rahalisi vahendeid, et selline tegevus ja monitooring muuta pidevaks?
Teiseks, kui lähtuda põhimõttest, et iga enesereklaam maksumaksja raha eest, olenemata tegijast (sest pole vahet kas partei on roheline, punane või sinine), saab tagajärjena soliidse arve, siis hakkab ind ehk kavaldada raugema? Raimond Kaljulaiu tollases rollis olevad tegelased jäävad küll tööta, aga seegi pole ühikonnale suur kaotus.
Kolmandaks, määratleda koos ajakirjandusega selged piirid, mis on omavalitsuse teavitustegevus. Avaliku raha eest teavitamisel tuleks rakendada minimaalsuse põhimõtet. Eestis on väga sõltumatu ja tugev erameedia, Ekspressgrupp, Eesti Meedia, Äripäev ja palju teisi. On kriitiline ja tasakaalus avalik-õiguslik meedia. Miks mitte korraldada regulaarseid konkursse ning tellida teavitus kanalites, mida erameedia niigi pakub? Nii saaks tasakaalustatud ning meediaregulatsioonile alluva info ja poleks põhjust karta, et meedia ei märkaks kui linnapeal on midagi arukat öelda.
Kui võtta näiteks suurima omavalitsuse näide – siis Tallinnas kulub oma TVle 3,8 miljonit. Avalike suhete talitus võtab 2,3 miljonit, millest 0,4 miljonit läheb Kremliga sõbralikele kanalitele toiduks. Teadmata palju täpselt läheb veel erinevate projektide kaudu raha või äriühingute poolt mingitsorti teavituseks stiilis - sõida trammiga, Tallinna juhid on nii tublid. Ütleme, et suures plaanis 6 – 10 miljonit ikka aastas maksumaksja raha kulub? Palju sellest tegelikult on teavitus e-Eestis – bussigraafik muutus, kuuserootsud tooge ära? Miljon? Poolteist?
Kui rakendada eelnevaid ettepanekuid – esiteks muntsipaalmeedia monitooring pidevaks, arve teele iga enesereklaami eest ning suuremahulisema teavituse tellimine erameediast või kokkulepe avalik- õiguslikuga, siis tagajärg oleks puhtam ja ausam konkurents nii poliitikas kui meedias. Kaotajad need, kes täna kasutamas maksumaksja raha eest eelist.
Kapten Taaniel Tina, kellest enne jutt, mõistis, et parema tuleviku loomiseks tuleb tõmmata joon alla vanadele viisidele. Puhtam mänguväljak või paneme edasi?
P.S Ekskeskparteilaselt Olga Ivanovalt kõlanud idee, et omavalitsuse revisjonikomisjon võiks teostada vaatlust meedia üle on loogikaviga. Tallinna näitel, kus probleem mahukaim, võin öelda, et ainuvõimul olev erakond on enamuses ka revisjonikomisjonis. Mõistatage, kas võimulolija esitaks endale mitmemiljonilise arve, sest kasutab maksumaksja raha enesereklaamina? Õige vastuse eest võite piparkoogi võtta ja avada munitsipaallehe milles teid teavitatakse kui kenasti kõik on.
