Kristen Michal lehelastest: Ossinovski ja ametnikud võiks keeldude asemel tegeleda sellega, et lastel oleks võimalik tööd teha
Iseloomustab kahte maailma, mis on suve alguses mürtsuga põrkunud. Maailm kus inimene ei tohiks alguses tööd teha, elades vati sees ja siis pärast ei saa tööle. Lumehelbekeste maailm. Ja on teine, kus igaüks tahab oma oskuste ja tööga ise mees, naine, isiksus olla.
Ja mul on tunne, et esimene ja teine maailm ei mõista üksteist. Ilma vaenuta. Need on lihtsalt erinevad. Nagu minu nooremad sõbrad ei mõista, et auto on minu põlvkonnale justkui vabadus ise minna ja tulla. Neile on auto koorem ja kulu. Mulle kuskil hingenurgas tundub, et nad on minust targemad, aga olen nagu olen. Neile ei ütle.
Noorest peast igasugu ettevõtmistega on sama lugu. Kasutasin kõiki võimalusi – metsas lihtsamast tööst, mööblitsehhi, autoremondi ja tänavakaubanduseni. Mitte, et ma poleks aega surnuks lüüa osanud. Kuid see tunne, et ise oled mingis osas enda saatuse üle otsustaja, andis kole palju. Ja ma tahan, et minu lapsed saaks sama võimaluse.
Mida nad teevad, on nende otsustada. Tean omast praktikast, kuidas lastele suvel huvitavat tööd leida, see eeldab häid inimesi ja loomingut. Kuid mõistmine, et raha ei tule vaid ATMist/vanemate ATMist ning kui ise teed midagi ägedat, oled maailma kõigist targutajatest sõltumatu, on kõike, mis tee peale jääb väärt.
Tegelik probleem Eestis on ettevõtlikkuse pärssimine. Mitte selle ülejääk. Keegi tahab midagi teha, teeb. Ebaõnnestub. Ja me kõik teame ta nime ning mis ta valesti tegi. Kuradi pätt! Kirjutatakse kommentaarides. Aga kuidas saaks ta õnnestuda, kui tal ei lasta proovida? Ja ebaõnnestuda? Võib olla viis korda enne kui välja tuleb?
Tänane vaidlus sotsiaalministeeriumi, tahaks kirjutada sotsialismiministeeriumi ja ajakirjanduse/ettevõtluse vahel võib detailides olla vägagi mitmetahuline. Kuid lõppvalikuna lihtne – kas me ütleme, et noor inimene võiks proovida ise asju teha? Unustamata, et tal on vanemad – ema ja isa, kes hoolivad, vastutavad ja valvavad tema järgi rohkem, kui riik kunagi suudab.
Sarnane probleem on mulle tuttav justiitsvaldkonnast. Seal oli ka ühel eelkäijal veendumus, et laste vanemad ei tohiks kohtu loata laste väärtpaberikontodel neile tulevikuvaru luua. Ja vahepeal läks asi anekdootlikuks, kus lapsevanemalt küsiti, et kui tal on soov lapsele raha säästa, miks ta neid kahtlaseid aktsiavärke ostab, raha on – ostku kinnisvara!? Läks mitu aastat, enne kui see lollus muudetud sai.
Ossinovski ja ametnike asemel vaataks mina probleemi uue nurga alt – mida saame teha, et lastel oleks rohke võimalusi ise proovida jõukohast tööd teha. Tänane vaidlus ei saa ühelgi moel hästi lõppeda. Kui jääb peale sõnum, et laste töölevõtmine on keerukas, siis kaotavad paljud lapsed võimaluse. Ja ühiskond kaotab hulga oskusi ning ettevõtlikust.
Eesti on liberaalne ja vaba. Inimestel, peredel – vanematel ja lastel võiks olla ka koos võimalus teha valikuid. Koos proovida, areneda. Mõni asi on oodatust raskem, mõni huvitavam. Kunagi ei tea. Elu on seiklus. Ametnik ei asenda vanemaid arvete maksmisel, veel vähem tööturul ja oma laste eest seismisel. Ja kui peab asendama, siis konkreetsel juhtumil, mitte kõigis kodudes ühe juhtumi põhjal.
Laske siis proovida.
