Kristen Michal: Tuleviku Tallinnas on segregeerimata haridus, ise liikuvad lapsed ja öölinnapea

Elukohajärgne haridus peab olema kvaliteetne ja andma hea riigikeele oskuse algusest, lasteaiast alates. See on valik, kus meie lahendused Keskerakonnaga ja Mihhail Kõlvartiga on väga erinevad, kuid kus kaks poolt saavad teha midagi suurt aastakümneteks, kui valija tahtel leida ühisosa.

Jõulud ja aastalõpp on aasta üks parimaid hetki. Saab olla lähedastega, aja maha võtta, lugeda uudiseid sellest kuidas inimesed teinud head. Ilmataadi soosingul ehk kelgud või suusadki kapist välja. See on ka hea hetk tõmmata kuskile mõtteline joon, teha kokkuvõtteid ja vaadata tulevikku. Tallinnast kirjutades olen veendunud, et pealinna saab paremini juhtida. Lastega pered, pensionärid ja tööinimesed vajavad paremat praegusest. Kirjutan siin sellest miks ja kuidas võiks pealinn olla atraktiivsem ja pakkuda oma linnakodanikele ja regioonile kasu.

Kahjuks ei saa Tallinna elust ja poliitikast kirjutades täiesti mööda sellest, et kogu siinse kandi poliitikaelu dominant on valitsusliit oma pahandustega. Ei möödu enam nädalat, kus mingit jama ei oleks. Vahel vihastab, vahel naerutab, ükskõikseks ei jäta. Maaeluminister, kes viimasena publiku saalis pisarateni naerma sai, arvates wifi seadme lutikaks, on vaid koomilisem osa reaalajas toimuvast Ratase trupi ja Helme lavastatud etteastest.

Valitsuse deliirsed rännakud väärivad kohalikus elus märkimist vaid kahel põhjusel. Esiteks eeter on tänu neile täis prügi, olulist maskeerib ebaoluline. Teiseks avaldab tänane ja homne valitsuse käekäik tuntavat mõju Tallinna tulevikule. Poliitiliselt on erinevad hindajad üsna konsensuslikult arvamas, et kui Keskerakond – EKRE abielu püsib, siis on sel positiivne mõju Tallinna tulevikule. Üllatusite?

Selgitan. Ratase valik loobuda valijatele vannutust istekoha nimel ning Kõlvarti valik võitluseta alla anda ja lasta EKRE valitsusse, valides samuti tubase töökoha, on toonud kaasa aja, mil senised Keskerakonna valijad küsivad, kas neid mitte lammasteks ei peeta, et igasuguse häbita niimoodi päise päeva ajal pügada. Nii võibki tänase valitsuse töö tulemuseks olla ainuvõimu lõpetamine Tallinnas, sest valijate silmad avanevad. Tuleb olla tänulik?

Olukorrahinnangust on siiski olulisem sisu ja tulevik. Miks arvan, et Tuleviku Tallinnas saaks paremini, mida täpsemalt paremini saaks ja mida see linnakodanikule tähendaks?

Kvaliteetne eestikeelne haridus, lasteaia kohatasu kaotamine

Esiteks – Tallinnas areneb, kasvab suur probleem. Pealinnas süveneb segregatsioon, ütlevad teadlased. Lihtsustatult: linna edukamad liiguvad kiiremini eemale neist, kel ei lähe veel nii hästi. Selle üks juurpõhjus on haridus, linnaplaneerimisele otsa. Elukohajärgne haridus peab olema kvaliteetne ja andma algusest, lasteaiast alates hea riigikeeleoskuse. Tasub ka teada, et näiteks vene hariduses on lastel olnud testides ligi aastane mahajäämus. Sellest tulenevad edasi kehvemad valikud koolis, ülikoolis, tööturul ja elukohavalikul ning nõiaring algab uuesti lastest. Miks ja kelle huvides on seda nii hoida, et kaks kogukonda pole koos, vaid eraldatud ja lastel on kehvemad valikud?

Vastust me vist aimame. Kahe keeleruumi eraldatusest on domineerivalt kasu lõiganud keskpartei, nende juttu ajavad püüdlikult ka mõned sotsiaaldemokraadid. Aga just selles saaks tuleviku Tallinn teha samme, mis toovad kaks kogukonda kokku. Andes noortele paremad võimalused, saab Eesti tugevamaks ning kasvab jõukus. See on valik, kus meie lahendused on Keskerakonna ja Mihhail Kõlvarti omadest väga erinevad, kuid kus kaks poolt saavad teha midagi aastakümneteks suurt, kui valija tahtel leitakse ühisosa. Meie plaan on üdini positiivne ja põhimõtteline, andes juurde, mitte võttes ära.

Ühtne haridus algusest, lasteaiast peale tähendab ka kohatasu kaotamist, sest nagu ei küsita kohatasu põhikoolis, gümnaasiumis ega ülikoolis, ei pea seda olema ka alushariduses, eriti kui lapsed on väiksed ja peredel suured kulud. Tallinnas käib lasteaias ligi 96% lapsi, kohatasu on 2020. aastal 71 eurot ning tõuseb. Ühe lapsega on see 854 eurot aastas, kahega 1708 eurot aastas. Linn, mis on jõukas, saab teha rahakasutuses paremaid valikuid. Meil on konkreetne plaan koos katteallikatega, kuidas võtta see raha mittevajalikelt kuludelt ja enesereklaamilt ning suunata lasteaedadele juurde 18 miljonit, et kohatasu raha oleks võimalik kasutada oma pere jaoks.

Sidususe all tuleb peredest rääkides rääkida ka pensionäride heaolust. Tallinna eelarvestrateegias on kirjas ja tegemisel esimesed pensionäride teenusmajad. Teenusmaja ja paremad teenused pere väärikatele liikmetele peavad olema tagatud igas linnaosas. Ka järgmisena jutuks tulev liikuvuskava peab samuti tähendama, et linnas oleks mugav liikuda nii 8- kui ka 80-aastasel inimesel. Bussipeatused, istekohad, liinid otse vajalike asutuste, sealhulgas tervishoiuasutuste juurde on asjad, mille korraldamist on Tallinna pensionärid mulle peale kultuurisoovide südamele pannud. Me kõik saame vanaks ja hoolimine on tähtis.

Linna areng, lapsed liikuma, uued ühendused

Praegu kehtib Tallinna liikluses põhimõte, et kõigil olgu ühtviisi ebamugav. Keskpartei vana joon saada inimesed autoomanikke ahistades ühissõidukitesse on samuti kolinal läbi kukkunud. Tallinna ühistransport jääb juba autokasutusele alla, ütleb värske uuring. Valus teadmine. Eriti kui uuel aastal maksab iga imik, koolilaps, pensionär linnakassast selle transpordikorraduse eest 170 eurot, võib vist vabalt öelda, et see pole mitte tasuta, vaid kallis ja pealegi kehvasti korraldatud. Samas kliimavöötmes asuvas Helsingis püsib ja suureneb rattaga, jalgsi ja ühissõidukitega liikumiste arv.

Tuleviku linna liikuvus vajab paremaid kontseptuaalseid lahendusi. Esiteks – lapsed ise liikuma. Korralikud rattateed, mitte mahavärvitud ribad autoteel on viis, kuidas lapsed saaksid ise kooli, trenni ja kinno. Iga kord, kui vanemad ei ole sunnitud lapsi vedama, hoiab see liikluse tühjema, keskkonna puhtamana, säästab närve ja aega. Teiseks – linnatransport vajab uusi ühendusi ja kvaliteeti. Hiljutine uudis, et uute suundade trammiliinid oleksid tasuvad, kinnitab juttu, mida oleme rääkinud linnas ja volikogus aastaid. Haaberstisse, Mustamäele-Nõmmele, Lasnamäele, Piritale peaksid viima uued trammiliinid, mis ulatuksid üle linna piiride.

Tallinna linnatransporti arendades tuleks võtta suund, et see peaks olema tehnoloogia poolest eeskujuks: elektriga või vesinikutehnoloogiaga sõitvad bussid hoiaksid linna puhtama. Samuti tuleks üle vaadata koolibusside süsteemi loomise võimalus. Oleme ju kõik märganud, kui palju lihtsam on linnas liikuda, kui on koolivaheaeg ja vanemad ei ole sunnitud vedusid tegema.

Siin tuleb teha olulisi muudatusi linna transpordikorralduses ja juhtimises. Bussi- ja trammipargi praegune ülemuste ring on tuntud vaid margialkoholi, kallimate sõidukite ja tööandja kulul reisikire rahuldamise poolest. Näiteks Tallinna ja Eesti aasta sündmuse, üldlaulupeo halva korralduse ajal oli tähtis direktor hoopis Venemaal reisil ning linnapea näost punane piinlikkusest, et hakkama ei saadud. Saaks paremini. Arvan, et siin on ühisosa enamiku erakondadega, muudatusi on lihtsam teha muidugi neil, kes selles toiduahelas osalised pole.

Tulevik: nähtamatu linn, öölinnapea

Asju, mida saaks tuleviku Tallinnas paremini teha, on palju. Näiteks linnapea kavatsuse asemel suunata inimesed kõrtside sulgemisega kasiinosse võiks linn sarnaselt Amsterdami, Londoni, Berliini, Pariisiga luua ühiskondliku öölinnapea rolli. Sama saavad teha ka ettevõtjad koos elanikega, et lahendada koos ja pidevas dialoogis probleeme nendega, kes ühiselu põhimõtteid ei austa. Linn peab olema otsustav seal, kus on probleem, kuid mitte pidama probleemiks linnakodanike vaba aega.

Linna planeerimine on üks võtmevaldkond juba mainitud segregatsiooni nõiaringi murdmiseks. Läbimõeldud, aastakümneid ette kaalutud plaanid ja piirkonnad, uute piirkondade mitmemõõtmelised virtuaalsed mudelid pole enam kosmosetehnoloogia. Need tahavad julgust otsustada, mitte arutleda lilleklumbi suuruse üle mõne maja ees. Praegu on see pigem juhuslik kui plaanipärane.

Riigis olin koos ettevõtjatega nullbürokraatia projekti loojate ringis. Samasugune joon tuleb võtta ka pealinnas. Nähtamatu linn võiks olla printsiip, et ennetame linnakodanike, ettevõtjate vajadusi läbimõeldud tegevusega ja viime bürokraatia miinimumini.

Kokkuvõtteks. See kõik on vaid põgus pilguheit, mida saaks teha paremini. Tallinnas näiteks ootab juba pikemat aega meie mõte, et luua koos riigiga valveperearstiteenus, et igas linnaosas saaks peale tööaega perearstile ja nädalavahtustel ülelinnaliselt. Positiivselt on edasi liikumas meie loodud pensionäride teenusmajade plaan, need on juba linna eelarvestrateegiasse saanud ja tunnustan tänast linnapead, kes seda on toetanud. Tallinn- Helsingi tunneliga tunnen kaasamõtlemist kõigilt erakondadelt ühteviisi. Selle realiseerudes oleme kaksikpealinnas atraktiivsemad kui Riia või Stockholm. Kasvaks ka jõukus nii Soomes kui Eestis.

Eelmine plaanide seadmine oli aastal 2017 sügisel, järgmine tuleb pooleteist aasta pärast, sügisel 2021. Suurtel erakondadel on nüüd paigas vastutajad, et sisuline debatt tuleviku Tallinna plaanide üle saaks alata uuel aastal. Nii tulevad valimised sisuka mõõduvõtuga ja debatiga lahenduste üle ja see on hea.