Krister Paris: Ametniku tõttu surmaohtu

Tartust tuli ööl vastu laupäeva jahmatav teade, mille sisu õnneks ehmatusega piirduski. Kaarsilla kaarelt lendasid vastu betooni kaks noort inimest, kes aga pääsesid imekombel peaaegu vigastusteta. Sama hästi võinuks õhulend lõppeda ka surmaga. Küllap said kaks noorukit oma eluks väga tõsise hoiatuse.

Loodan, et saatuse märke oskavad lugeda ka ametnikud, kes surmalähedasele kogemusele kaasa aitasid. Nimelt sai vahetult enne sügist sillakaar uue värvikihi, mis on varasemast märksa libedam. Mis tahes põhjusel kaks noort kaarelt alla kukkusid, lõid linnavõimud selleks „soodsa fooni”, kui pehmelt väljenduda.

Öeldakse, et sillakaarest üle ronimine on Tartus tudengi­traditsioon. Tegelikult tähendab see märksa rohkemat. Ma ise katsetasin „keskmist rada” juba enne ülikooli ja olen seda mööda jalutanud – puht vahelduse mõttes, ilmselt kümneid kordi. Neid, kes kaarest on üle kõndinud, on kindlasti tuhandeid. Kaarele pole võõras isegi tema peal kogetud füüsiline armastus. Kõik see oli siiani suhteliselt ohutu.