Krister Paris: Hallpead austa, kulupea võta firmat juhtima

Arvatakse, et sa mingis vanuses lähed laisaks või lolliks. Aga tegelikult on see vastupidi, räägib Rootsis sündinud Eesti päritolu ettevõtja

Mida mõtled, kui kuuled sõna „vananemine”? Ikka probleemidele. Ent piisab ühestki näitest, et mõiste „kõrge iga” ei võrdu ainult ebameeldivaga. Ühiskonda panustamises võib eakus tugeva plussmärgiga olla. Aktiivse turundaja Juhan Bernadtiga rääkimine vabastab paljudest stampmõtetest.

Vanadus. Mõnekümne aasta pärast koitev 65. eluaasta, ÜRO määratud eakuse piir. Hirmu toob peale. Mõtlen pensionile, mis lubab kõige parematelgi tingimustel kulutada ainult kümmekond eurot päevas. Kui jõhkralt väljenduda, kestab see virelemine kaua – eluiga kasvab Eestis enam-vähem Euroopa rekordtempos, tervena elatud aastad lisanduvad aga teosammul. Mis ees ootab? Ainult hinge sees hoidev rahahulk, vilets tervis pigem kättesaamatumaks muutuva arstiabiga, ühiskondlik tõrjutus ja kõrvalejäetuse tunne.

Võrdluseks klišeed Saksa pensionäridest. Kruiisilaevad, mullivannid, šampanja ja tants hilisõhtuni. Tahaks ka sinna peolauda, aga kuidas? Investeerida pensionifondi? Mu majandusanalüütikutest sõbrad vangutavad pead. Ka eelmises eakate sarja loos oli juttu sellest, kuidas halva õnne, halbade valikute ja ebakompetentse (et mitte öelda kurjemalt) fondihalduri korral võib kõrvale pandud säästudest kergelt ilma jääda. Lehitsen mõttes läbi tuttavad või üldse tuntud inimesed, kes masendavast tsüklist kaugemale jõudnud. Üks teadlane. Mõned ärimehed, kes erastamise käigus õigel ajal õiges kohas olid. Välismaalt raha saav pensionär („Ja juba naabrid tunnevad huvi, kust ma kõike seda võtan,” kommenteerib ta). Mõni, kes vanemate tagasi saadud majad või maa realiseerida suutis ja nüüd n-ö esivanemate säästudest hästi elab. Aga see pole ju see! Kus on inimesed, kes suudavad iseenda praeguse tugevuse najal ühiskonda pigem anda kui talle n-ö koormaks olla?