KRISTER PARIS: Mudakoonlasega* sisenemine keelatud
Hüüda privet oma naabrile, salam aleikum teisele, dobré rano kolmandale ning minna tööle läbi tänavate, kus sagib nii teksaspükse kui ka hijab’e kandvaid kaasmaalasi. Kus õhtuti mängivad tänavatel kaugete maade moosekandid ja teevad silma kaunid poolatarid.
Unistan, et me saame ükskord üle hirmust võõrapärase ees ning näitame maailmale, et Eesti tahab olla koduks kõigile, kes jagavad tema väärtushinnanguid: vabadust, võrdsust ja sallivust. Et me loome mitmekultuurilise Eesti, kus värske veri rikastab siinolijaid uute oskuste, mõtteviiside ja kas või köökidega, mis põrmugi ei tähenda kodumaise mulgikapsa prügipange heitmist.
Mida praegu näeme, on aga üha enam enesesse kapselduv Eesti, kes loodab end rahvuspuhtuse edendamiseks isoleerida. Mis sest, et üleilmastumise eest pole pääsu niikuinii.
Unista edasi!
Me võtame vastu põhiseaduse muudatuse, mis sätestab eesti keele ülimuse. Õpetame koolideski eesti keelt emakeele nime all. Me sätestame lisapiiranguid neile, kel oleks tahtmine Eestisse tulla – isegi, kui meil on hädasti puudus töökätest. Me ei tee riiklikul tasandil isegi saladust sellest, et hoiaksime hea meelega näiteks meie ametliku liitlase Iraagi kodanikud kaugel eemal. Sest meil on hirm, et kõik need võõrad lahustavad meid. Et me ei jää ellu.
Sestap ärgitame kõiki sünnitama ja eestlaste iivet tõstma. Rakendama imetabase perekondliku sündmuse alandavalt riigivankri ette.
Milleks? Kas tõesti vajab Euroopa või maailm endasse kapseldunud tõupuhast rahvast, kes, rääkimata uute mõjude vastuvõtmisest, ei taha näidata isegi mõistmist nende suhtes, kes meie kõrval juba elavad? Neist paljud on siin sündinud ja räägivad puhast eesti keelt. Ja ometi on nad “okupandid”.
Laulupeol tervitab president kõiki eestlasi. Mille peale mu ukrainlannast sõbranna oskab vaid suurte silmadega otsa vaadata: mida mina siis siin teen? Rääkimata kõrval seisvast mustanahalisest, kes patriootlikult sinimustvalget lippu lehvitab. Või soomlasest, kes on leidnud uue kodu Eestimaal. Või kas või muslimist, kelle soovi peale pühakoda rajada öeldakse absurdi tipuna, et see kahjustaks Tallinna siluetti…
Ometi võiksid just need olla meie kaasmaalased, kes suudavad mõtestada sündivat teiste taustsüsteemide kaudu. Ent neid inimesi me ei usalda. Kui palju on meil ministeeriumites vene nimega inimesi? On, on. Aga kaugelt mitte kolmandik, nagu eeldaks rahvaarv. Eriti juhtivatel kohtadel.
Muidugi leiab samasugust vaenulikku tõrjumist ka teistes Euroopa rahvusriikides. Muidugi pole sisserändajate integratsioon kulgenud valutult ning nii mõnedki poliitikud kasutavad ka mujal terrorihirmu, et end rassistlike argumentide taustal upitada. Aga kui vaid Eesti suudaks teed näidata…
Selline väike unistus on mul. Ja unistangi edasi.
* Eesti riigiametites sagedasti kasutatav termin “teisejärgulistest” maadest pärit inimeste kohta
