Oraatorioskus on ikka kasutatud nii heas kui halvas. Juba neljandal sajandil e.m.a Kreekas au sees olnud kõnekunst võib revolutsioonides panna voolama vere ning aitas 20. sajandil tulla võimule mõnelgi totalitaarsel režiimil. Niisamuti võib hästi lausutud sõna raputada inimesi lahti nende tardumusest ning näidata igapäevast reaalsust hoopis värskest perspektiivist. Või sõnastada täpselt kogu ühiskonna ootused nagu Heinz Valgu ette kantud „Ükskord me võidame niikuinii" .

Lähemast ajast leiab ühendavat vähe. Küll aga on toonud kõnede fokuseeritud teravik silme ette ühiskonna valupunkte kogu nende alastuses ning käivitanud sütikuna üldrahvaliku arutelu.

Eesti kõnede TOP

1. Ülle Aaskivi 2006 riigikogu ees, kritiseerides palagani, kuhu oldi põhiseaduse mõtet unustades presidendivalimiste eel laskutud: „Mina Eesti Vabariigi kodanikuna tunnen vastutust selle riigi ees. Kas tunned ka sina, Riigikogu liige? Või tunned vaid vastutust oma erakonna ees, ka sellise erakonna ees, kellel ei ole püha ei põhiseadus, ei ametivanne, kes sunnib sind murdma oma ametivannet?" küsis ta.

Ilmselt nõustub lugeja, et küsimus pole teps mitte vähem aktuaalne tänagi.