Foto: erakogu

Kohus teatas, et kellegi solvumine on ülem teise inimese vabadusest. Sellega sõnastas ta autokraatia ühe ohtlikuma ja kergemini eksporditava mõttemalli, millesse uskujaid õilmitsebki paraku ka mujal kui Venemaal.

Mihhail Hodorkovski puhul võis viidata, et ega ta tollaseid miljardeid ilmselt päris ausalt kokku saanud. Praegu ette võetud justiitsrünnakud opositsioonipoliitikute vastu jätavad samuti tõlgendusruumi. Pussy Riot on seevastu selge näide, kuidas jõuga astutakse vastu eneseväljendusele ja kehtestatakse riiklik käitumiskoodeks.

Vägivald avalikkuse toel

Tšehhi keelest leiab Švejki-huvilistele tuntud väljendi pár facek, mis kõlab suurepärases tõlkes kui „paar täit vastu vahtimist”. Nõnda kõnelesid sadakond aastat tagasi ühe impeeriumi ohvitserid, arutledes liigsete mõttelendudega esinenud nekrutite kasvatamise üle Austria süsteemi abil. 20. sajandi diktatuuride arusaama suupruukimisest iseloomustab jällegi suurepäraselt stalinliku kriminaalkoodeksi paragrahv 58/10: „Agitatsioon või propaganda, mis on suunatud Nõukogude võimu õõnestamisele... vabaduskaotus mitte alla kuue kuu.” Kõik need lõuahaagid ja kolooniad mahuvad ühe nimetaja alla: vägivald sõnade eest. Pussy Rioti otsusega kehtestati see kontseptsioon massi vaikival toel ametlikult taas.

Vaadates Venemaa arvamusküsitlusi, leiavad üllatavalt vähesed, et tütarlapsed pidanuks üldse karistuseta pääsema. „Eks 15 päeva olnuks asjakohane,” kõlab levinud arvamus isegi liberaalsetes ringkondades. Ehk teisisõnu käib arutelu teemal, kui palju riik üle reageeris (kui üldse), mitte aga selle üle, kas ainult kunstilisele esinemisele, millega ei kutsuta tapma, piinama ega rüüstama, on nüüdisajal õigus reageerida teisiti kui üksnes sõnadega.

See ei puuduta ju pelgalt suhteid kiriku või võimuga. Kas on õigustatud anda tänaval või kõrtsis vastu hambaid inimesele, kelle keelepruuk üle hea maitse piiri läheb? Isegi kui ta sind otseselt solvab? Miskipärast tundub teinekord kriminaalkroonika kommentaariume lugedes, et paljude meelest küll. Ka Eestis. Just sellise suhtumisega annamegi vaikiva heakskiidu moraali- ja mõttepolitseinike tegudele, kelle rolli võttis praegusel juhul riigi toel endale õigeusu kirik.

Või ei käitunudki kirik politseinikuna, vaid esindas hoopis sellist jõrmi vene mehe tüüpi, kes „mögiseva” naise karistuseks vannituppa kinni paneb? Läksid ju tüdrukud vastuollu patriarhaalse ühiskonnamudeliga. Ehk usub kirik, et teeb neidudele vaid head, kasvatades neid „karmilt, aga õiglaselt”, nagu käivad laulusõnad preestrite kombel samuti isakeseks kutsutava Aljaksandr Lukaženka kohta. „Õiglus” seisneks siis vahetult pärast süüdimõistmist tulnud palves neidudele halastada.

Karmi pereisa mängimine pole aga enam üksnes füüsiline rünnak sõnavabadusele, vaid karistamine teistsuguste väärtuste eest. Kui näiteks vaadata, millise jultumusega tarivad õigeusklikud noored politseiautodesse (!) demonstreerivaid geisid, ei teki putinistide ja jumalateenrite ühises nägemuses moraalipolitsei funktsioonidest kahtlust. Ehk siis tõepoolest, Venemaast on saamas „õigeusklik Iraan”, nagu mitmed kommentaatorid tabavalt märkisid.

Komsomolskaja Pravda õigustas kohtuotsust Pussy Rioti antud ohtliku eeskujuga: vaadake, missugused on tema kaitsjad! Leht viitas Ukraina naisõigusorganisatsiooni Femen aktsioonile, mille käigus saeti Kiievis maha küüditatute mälestusrist. Ansambli liikmed on muide sellest nende toetuseks ette võetud demonstratsioonist end taandanud ja õigusega. „Kiisutüdrukud” tootsid bitte ja baite ning lõhkusid ehk kellegi arusaama pühadusest, ent Femen läks paraku füüsilise barbaarsuse teed. Aga selles ongi vahe: füüsiline vägivald vajab vastuhakkamist. Verbaalne küllap samuti, kuid suuliselt tasandilt kõrgemale tõusjast endast saab see, kellele vastu hakata.

Muutus nõuab karme sõnu

Pole ime, et kellegi au ja väärikuse hindamine kõrgemaks sõnavabadusest iseloomustab ennekõike autokraatiaid ja diktatuure. Kas on veel mugavamat viisi kriitikute vaigistamiseks kui kriminaalkaristus riigipea „solvamise” eest? Viimase aja üks tuntumaid näiteid on ilmselt Poola ajakirjaniku Andrzej Poczobuti süüdistamine Lukašenkat kritiseeriva artikliseeria eest. Ka demokraatiates pole sõnavabadus kõikehõlmav: võib nõuda vale ja laimu ümberlükkamist; keelatud on õhutada vihkamist. Pussy Riot ei teinud ei üht ega teist, ta juhtis vaid tähelepanu kiriku korrumpeeritusele ja pilas riigijuhti. Kas kirik oli selleks sobilik koht? Võib diskuteerida, vastus pole sugugi ühene. Ja kindlasti tundis end nii mõnigi ka hingepõhjani solvatuna.

Aga kui tahad ühiskonnas midagi muuta, pole lihtsalt võimalik käituda nii, et kellegi tundeid ei riiva. Usun täiesti, et mitut meie riigijuhtidest solvavad sügavalt näiteks küsimused erakondade rahastamise kohta. Kas tahaksime anda neile võimaluse inimesi selle eest türmi panna? Neil, kes leiavad, et isegi väike karistus Pussy Riotile oli õigustatud, tasuks mõelda, millist ühiskonda nad endale soovivad. Millal saabub nende kord saada paar täit vastu vahtimist?

Krister Paris, ERR-i Moskva korrespondent