Foto: Priit Simson

Seksuaalvägivalla ohvriks langemine või sellest pääsemine ei sõltu ohvri kasvatusest, vaid ründaja kavatsustest. Otsus olla kellegi vastu vägivaldne ei olene õnnetusest ega halvast juhusest. Selle otsuse taga on hoopis vildakad mustrid. Arusaam, et nii tohib. Ohvri kodune olukord, sotsiaal-majanduslik taust, temperament, iseloom ja muu selline ei puutu üldse asjasse.

Äärmisel juhul oleneb traumaga toimetulek ja ohvrist ellujääjaks kasvamine sellest, kas ja kuidas lähedased ohvrit toetavad. Oma roll on ka ühiskonna hoiakutel laiemalt. Kui aga vastutus vägivallakogemuse eest pannakse ohvri vanematele ning ohvri võimetele ja oskustele, suunatakse probleemi teravik jälle eemale neist, kes on tegelikult selle taga – toimepanijatest. On hämmastav, kuidas aina uuesti peetakse esmajärjekorras küsitavaks ohvri käitumist, selle asemel et näha häbimärki toimepanijal.

Häbi ei luba rääkida

Maailma terviseorganisatsiooni WHO andmeil ei otsi seksuaalvägivalla ohvrid pärast juhtumit abi mitmel eri põhjusel: häbistamishirm, enesesüüdistamine, kartus, et neid ei usuta, puudulik abisüsteem jne. Seksuaalvägivald mõjub ohvri vaimsele tervisele pikka aega.

Käesolevat lugu kirjutama hakates koondasin kokku lood, mis seksuaalvägivalda kogenud inimesed mulle on saatnud. Kõik need tunded ja hirmud on neis erineva raskusastmega lugudes olemas. Süütunne kõige ootamatumana tunduvate asjade pärast.

Kui #MeToo sotsiaalmeedias jõudu koguma hakkas, ei näinud ma ühegi oma Eestist väljaspool elava tuttava sotsiaalmeediakanalite seintel nii palju ilkumist, kahtlemist ja norimist kui oma rahvuskaaslaste hulgas. Miks? Oma traumast avalikult rääkimine ei ole meil endiselt täiesti aktsepteeritav, osalt peetakse seda isegi pealekaebamiseks. Kannatame ära!

#MeToo laineharjal palusin inimestel mulle lugusid saata. Neid laekus palju. Esimesed kogemused saadakse tihti lapsena, kuid seksuaalse ahistamise ja seksuaalvägivalla lood saadavad paljusid naisi ka täiskasvanuna.

Oma lugusid jagasid minuga ka viies, kuues, seitsmes, kaheteistkümnes... Naiste seas ka mõned mehed.

Mehed hirmu ei kirjelda

« Avalehele 160 Kommentaari