Kristina Kallas: kas meie riik üldse tahab, et siinsed elanikud eesti keelt oskaksid?
Ikka kohtan ma aeg-ajalt arvamust, et eesti keelt ei soovita õppida, pole motivatsiooni. Numbrid ja uuringud ja praktika näitab aga midagi muud ja nüüd on ka riigikontrolli audit seda kinnitanud. Soovi on, võimalusi aga oluliselt vähem.
Täituvad 45 minutiga
Muidugi ei tähenda see, et iga kui viimane eesti keelt mitte oskav inimene soovib väga keelt õppida. Suur hulk neist soovib, väiksem hulk küll avaldab soovi, aga tegelikke samme ei astu, veel mingi hulk on ükskõikne ja siis on ka see seltskond, kes on vihane ja evib eesti keele suhtes negatiivseid emotsioone. 2018. aasta uuring näitas, et meil on ligi 100 000 inimest, kes vajaksid keeleõpet ja suurem osa neist on vähemalt enda sõnul valmis õppega ka tegelema. Riik suudab aga tagada vaid headel aastatel kuni 6000 õppekohta. Integratsiooni sihtasutuse pakutavad eesti keele õppe kohad täituvad 45 minutiga!
Eesti keele õpe täiskasvanutele on aastakümneid olnud haridusministeeriumi juhtida ja selles osas on natuke üllatav praegu nende ütlus, et nüüd on nemad valmis juhtrolli võtma. See on ju kogu aeg nende oma olnud?
Kui 1990-ndate keskpaigas oli keeleõppe hoog suur, siis vahepeal on toimunud aga pikk langus just riigi poolt keeleõppe pakkumises, nagu ka audit selgelt välja toob. Vahepeal on pall aga maha kukkunud. Kui eestvedamise osas tekkis vaikus, siis hakkasid paljud valdkonna asutused ise oma sihtrühma jaoks eesti keele õpet korraldama - kes töötutele, kes uutele sisserännanutele, kes lihtsalt soovijatele või kodakondsuse saamiseks. Eesti keele majad sündisid nende inimeste soovist midagi ära teha, kes nägid, et nõudlus ja vajadus on suur, kuid riigipoolset pakkumist ei tule.
See audit on väga vajalik pilguheit ühte olulisimasse Eesti riikluse küsimusse - kas me suudame saavutada selle, et selles riigis siin räägivad kõik inimesed, kes seda riiki oma koduks peavad, eesti keelt? Et neil oleks oskus ja võimalus osaleda ühiselus läbi selle keele, toimetada tööturul ja tunda ennast osana millestki suuremast, mille nimi on Eesti.
Mis on üldse eesmärgid?
Uuringut tehes kerkis meil meeskonnas küsimus, et kas riik on endale üldse sõnastanud kuskil selgelt eesti keele õppe eesmärgid? Kas kuskil on kirjas, et riigi eesmärk on, et aastaks 2040, näiteks, oskaksid kõik eestimaalased eesti keelt vähemalt mingi tasemel? Seda selget sõnastust täna ei ole, on vaid valdkondlikes arengukavades määratud numbrid, kui palju inimesi on X raha eest võimalik sellel aastal kursustele saata. Ehk siis vaadatakse rahale otsa ja arvutatakse välja, kui paljudele suudetakse eesti keele õpet pakkuda, mitte ei lähtuta eesmärgist ja ei arvutata välja, kui palju raha oleks vaja, et eesmärk saavutada.
Tean, et kõik ministeeriumid ja Integratsiooni sihtasutus on viimased 5 aastat teinud väga suurt tööd selleks, et suurendada võimalusi eesti keelt õppida. Mitte ükski Integratsiooni sihtasutuse nõukogu koosolek ei möödunud ilma, et 2/3 ajast ei oleks pühendatud teemale "kust saada raha ja kuidas parandada eesti keele õppe kättesaadavust", sest nõudlus ja ootused on kõrged. Kultuuriministeerium on nahast välja pugenud, et raha juurde saada iga aasta, et luua ja tööle saada Eesti keele majad Narvas ja Tallinnas.
Lepime kokku, et meie eesmärk on, et iga kui viimane Eestimaa elanik oskaks eesti keelt. Me teame, et neid inimesi, kes selleks abi vajavad, on 100 000. Teeme nüüd ühe korraliku plaani selleks, et 10, 20 või siis 25 aasta pärast, sõltuval siis sellest, kui kiiresti me joosta suudame, saaksime me tõdeda endale, et me oleme ühe nõukogude aja kingitud probleemiga lõplikult hakkama saanud.
