Kristina Kallas: kriis sunnib noori elama töötuna ja koos vanematega, kuid valitsuse laenuraha nendeni ei jõua
20 aastat tagasi, kui ma alustasin pärast kõrghariduse omandamist tõsisemaid toimetusi Eesti tööturul, oli algamas ülemaailmne majandusbuum. Lisaks, maailm avanes ja koos sellega ka lisandus enneolematu hulk võimalusi noorel ennast proovile panna ja teostada.
Juba ülikooli õpingute ajal töötasid minu kaas-üliõpilased ministeeriumites nõunikena või pankades finantsanalüütikutena. Mäletan, et töökarjääri alustades kasvas mu palk kaks korda aastas, kuigi mu oskuste areng ilmselt sama kiiresti järele ei jõudnud.
Tänastel 20-stel on oluliselt karmim maailm. Kõigepealt, maailm ümberringi mitte ei avane, vaid sulgub. Tööpuudus kasvab. Euroopa Liidus oli juulis alla 25-aastaste töötuse määr 17% ja Eestis 12% võrreldes üldise töötuse määraga 8%-ga. Töökohad kaovad sektorites ja ametites, mida täitsid valdavalt noored.
Kõige selle peal on hapuks kirsiks tordil tänase valitsuse kriisi haldamise poliitika – võetav laen kulutatakse meie ja meie vanemate põlvkonna peale.
Mis oleks väljapääs?