Juba ülikooli õpingute ajal töötasid minu kaas-üliõpilased ministeeriumites nõunikena või pankades finantsanalüütikutena. Mäletan, et töökarjääri alustades kasvas mu palk kaks korda aastas, kuigi mu oskuste areng ilmselt sama kiiresti järele ei jõudnud.

Tänastel 20-stel on oluliselt karmim maailm. Kõigepealt, maailm ümberringi mitte ei avane, vaid sulgub. Tööpuudus kasvab. Euroopa Liidus oli juulis alla 25-aastaste töötuse määr 17% ja Eestis 12% võrreldes üldise töötuse määraga 8%-ga. Töökohad kaovad sektorites ja ametites, mida täitsid valdavalt noored.

Kõige selle peal on hapuks kirsiks tordil tänase valitsuse kriisi haldamise poliitika – võetav laen kulutatakse meie ja meie vanemate põlvkonna peale.

Mis oleks väljapääs?