Klassis, kus olid koos eri rahvuste esindajad Ida-Euroopast ja kus käsitleti piirkonna ajaloo eri etappe, selgus peagi, et igal rahvusel oli ühtedele ja samadele ajaloo-sündmustele oma tõlgendus.

Mitte kunagi varem polnud ma teadvustanud endale ajaloo subjektiivsust ja seda, et ühe tõe asemel eksisteerib tõdede paljus. Ajalugu oli rahvuslikest ideoloogiatest läbi immutatud ja tundus, et näiteks horvaadid ja serblased, ungarlased ja rumeenlased, eestlased ja venelased ei leia kunagi ühist keelt. Kellele kuulub Transilvaania? Kas Jaanilinn on Eesti linn? Kas 13. sajandi Dubrovnikut võib nimetada Horvaatia linnaks? Kõik sõltub sellest, kuidas sa tõlgendad selle piirkonna ajalugu ja kas sa loed horvaatide põlvnemist Rooma impeeriumi aegadest või 19. sajandist. Lähtuvalt sellest kerkib välja ka „õigus“ ühele või teisele territooriumile.

Rahvuste põlvnemise tõestamine on väga keeruline ülesanne. Etnilised grupid peavad olema säilitanud muutumatuna oma nime, territooriumi, traditsioonid ning müüdid põlvnemisest ja esivanematest. Ainuüksi nime edasikandmisest ei piisa, vaja on, et oleks säilinud sisuliselt kõik, mis selle rühma aja jooksul eriliseks tegi. Võttes aga arvesse ülisuuri muutusi, mis toimusid ajaloos igas ühiskonnas; pikki ajaperioode, mille ulatuses püütakse põlvnemist näidata; dokumenteeritud ja ainelise allikmaterjali vähesust või peaaegu olematust, võib väita, et ei ole olemas etnilisi gruppe, kes saaks oma eksistentsi muinasajal nende kriteeriumide alusel põhjendada.

Seega, kas rahvuste põlvnemine kaugetest aegadest ei ole mitte müüt, mille lõid 18. ja 19. sajandi rahvusliikumised rahvusriikide tekke protsessis?

Kas rahvused on igivanad?

Vaidlus selle üle, kas rahvused on igivanad või meieaegne nähtus, ei ole ideoloogiline, nagu Lauri Vahtre püüab tõestada (EPL, 10.11). Tegemist on igati tõsise teadusliku vaidlusega, kus mõlemal poolel on nii vettpidavaid kui ka vähem vettpidavaid argumente. Sotsiaalteadlased on jõudnud kokkuleppele, et rahvus paigutub tänapäeva maailmas kõikide asjade keskmesse, olgu see siis poliitika, majandus, sotsiaalsfäär, kirjandus. Kuid nad teevad alles esimesi samme selle fenomeni mõistmisel ja lahtiseletamisel.

Modernistide koolkond leiab, et rahvused on tänapäevane fenomen, mis sai tekkida üksnes tänapäevase modernse ühiskonna tingimustes, kus oli olemas trükitehnika, ajakirjandus ja muud kommunikatsioonivahendid.

Lauri Vahtre ei näi kategooriliselt vaidlustavat eelrahvusliku aja Eestimaa elanike kultuuri-traditsioonide ja enesemääratluse erinevust tänapäeva eestlastest. Kuid mingil põhjusel ei taha ta neid nimetada eri nimedega. Me võime nüüd endale ette kujutada näiteks Liivi sõdade aegseid Eestimaa elanikke kui ühtset rahvast. Kuid päris kindlasti identifitseerisid nad ennast eestlaste kui rahvusena tunduvalt hiljem. Küsimusele „Kes on Sepa Jüri?” poleks vastuseks öeldud mitte “eestlane”, vaid „Sepa talu peremees” või „Torma kihelkonna talupoeg”.

19. sajandile eelnenu on eelrahvuslik aeg, mistõttu ei saa selle aja kogukondade kirjeldamisel kasutada rahvuste kujunemise ajastul kasutusele tulnud termineid. Nii nagu Lauri Vahtre ka ise tunnistab, ei kasuta prantslased oma eelrahvusliku aja kirjeldamisel terminit ”prantslased”, vaid hoopis ”frangid”.

Põhjenduseks seesama, mis eelnevalt juba selgitatud – frankide kultuur erines oma koostis-osadelt tänapäeva prantslaste kultuurist, mistõttu on vaja neid ka teistmoodi nimetada. Eesti ajalooteadus peab veel läbi käima selle etapi, kus hakatakse terminoloogiliselt eristama rahvuste ajastule eelnevaid ja järgnevaid nähtusi.

Kuidas õpetada ajalugu?

Lauri Vahtre esindab ühte koolkonda rahvuste ajaloo lahtimõtestamisel ja tal on igati õigus oma seisukohti kaitsta ning akadeemilises maailmas on see isegi nõutav. Küsitavam on, kas koolilastele tuleks tutvustada üksnes ühe koolkonna seisukohti, ilma küsimusi esitamata. Tänapäeva multi-kõige maailmas peab ka ajalooteadus muutuma multidistsiplinaarseks ning ajaloolane peab olema kursis uute natsionalismiteooriate ja vaidlustega.

Karl Marxist on möödas juba väga kaua aega ja vahepeal on rahvuste teemal arutatud ja kirjutatud palju uut. Kuna ajaloos ei ole olemas absoluutset tõde, vaid eksisteerib tõdede paljus, siis peaks ka ajalooõpetus koolides sellest aspektist lähtuma.

Parim viis õpilasele seda aspekti teadvustada on läheneda ajalooõpetusele probleemipõhiselt, tõstatades küsimusi, mitte jutustavas vormis oma tõde kuulutada. Kas eestlased olid Rooma impeeriumi ajastul olemas või mitte, on tänapäeval teadlaste hulgas vaidlusi tekitav teema ja just nii teda tulekski kooliõpikutes esitada.

Kristina Kallas, TÜ politoloogia doktorant

Samal teemal:

LAURI VAHTRE “SEE TÄIESTI KURIOOSNE EESTI RAHVAS”, EPL 10.11

VALTER LANG “TARANDKALMED JA EESTI RAHVAS”, EPL 15.11