Kristina Kallas: oleks väär seadusega kõikides koolides eestikeelset õpet nõuda
Inimarengu aruanne 2017. aastal tõi välja, et probleemiks ei olegi niivõrd enam see, et venekeelsed noored ei oska eesti keelt, vaid pigem noorte omavaheline sidustus, ühiste sõpruskondade puudumine, kontaktide puudumine.
Piltlikult on meil täna Eestis selline olukord: me segregeerime lapsed kahte erinevasse koolisüsteemi, viime eestikeelsed lapsed ja lapsevanemad omavahel kokku ja venekeelsed lapsed ja lapsevanemad omavahel. Samamoodi ka õpetajatega. 12 aastat (ja lausa 16 kui lasteaed juurde arvata), toimetavad eestikeelsed ja venekeelsed lapsed eraldi. Kokku omavahel ei saa ka õpetajad.
Seejärel aga avastame, et ülikoolis ja tööturul need noored üksteist ei tunne, võõristatakse, omatakse eelarvamusi ja stereotüüpe. Ka edaspidisel suhtlusel täiskasvanutena eelistatakse enda sarnaseid, kellega on ühes koolis käidud ehk siis eestlased suhtlevad eestlastega ja võtavad tööle eestlasi ja venelased venelastega ja töötavad koos teiste venelastega.
Me näeme tööturul nii horisontaalset kui vertikaalset segregatsiooni – eestlased täidavad juhtide ametipositsioone ja venekeelsed inimesed on koondunud teenindajate ja oskustööliste ametitesse. Samuti on töökollektiivid keelepõhiselt eraldatud – Tallinnas, kus elanikkond on keeleliselt jagunenud pooleks, töötab 69% eestlastest töökollektiivides, kus kas pole üldse või on vaid ükskikud teisest rahvusest kolleegid. Selle probleemi lahendamiseks suuname üsna märkimisväärse osa meie maksurahast integratsioonitegevustele, kus me rahastame noorte omavahelist läbikäimist ja täiskasvanute eesti keele õpet, püüame teha reklaamikampaaniaid, et venelased läheksid tööle sinna, kus töötavad eestlased jne.
Kui tööturul on segregeeritus, siis see jõuab ka elamiskoha valikutesse ja nii on näha ka seda, et võrreldes nõukogude perioodiga elavad eestlased ja eestivenelased Tallinnas rohkem eraldi. Kogu selle segregeerituse ja paralleelmaailmades elamise alguspunkt on lasteaias ja koolis.
Kui see analüüs aluseks võtta, siis ei kõla loogilise lahendusena mitte Isamaa välja pakutud venekeelsete koolide üleviimine eestikeelsele õppele, vaid just eesti ja venekeelsete laste koos ühte kooli õppima viimine. Koos õppides tekib ühine suhtlusvõrgustik, jagatakse ühiseid arusaamasid Eesti elust, väärtused muutuvad sarnasemaks, ka info tarbimine muutub sarnasemaks.
Lisaks lastele toob ühtne Eesti kool kokku ka õpetajad ja lapsevanemad ning sidustab eri emakeelega ühiskonnagruppe mitmekülgselt. Venekeelsete laste eraldi õpetamine, kuid täienisti eesti keeles ei saa olla väga edukas. Esiteks, kui kokku on koondunud venekeelsed lapsed, lapsevanemad ja õpetajad, siis sellise keskkonna loomulik keel on vene keel ja ükskõik kui rangelt me nõuame neilt eesti keeles toimetamist, on see alati kunstlik ja väljastpoolt peale surutud. See tekitab omakorda trotsi ja vastuseisu ja vähendab igati eesti keele oskuse arendamist nii lastes, lastevanemates kui õpetajates.
Ehk siis venekeelselt toimiva kooli survestamine väljastpoolt eestikeelseks ei anna head tulemust eesti keele oskuse osas ja samal ajal tekitab pahameelt ja vastuseisu nii eesti keele kui ka riigi suhtes. Teiseks, me teame juba praeguse 60/40 õppe puhul, et me ei suuda tagada võrdselt hästi eesti keeles õpetavaid õpetajaid gümnaasiumitele, lasteaedadest ja põhikoolidest rääkimata. Kui rangelt seadusesse kirjutada sisse nõue eestikeelsest õppest kõikides koolides, siis viib see venekeelsete koolide õppetulemused veelgi alla, sest heade eesti keelt hästi valdavate õpetajatega ei suuda me neid koole varustada.
Mis oleks lahendus? Minu nägemuses tuleks nendest 9 omavalitsuses, kus on täna kõrvuti eesti ja vene õppekeelega koolid, otsida võimalusi ja teha pika aja peale ette plaanid koolide ühendamise kohta ja laste segamini õppimise kohta. Sellises ühtses Eesti koolis peab loodama võimalus vene emakeelega lastel õppida ka oma emakeelt või oma emakeeles (või ukrainlastel, kes on arvuliselt teine suurem kogukond).
Kolmes piirkonnas, kus on valdavalt venekeelne õpe – Narvas, Sillamäel, Kohtla-Järvel – tuleb suurendada märkimisväärselt varajase täieliku keelekümbluse metoodikal toimuvat õpet. Viimane eeldab riikliku tellimuse esitamist ülikoolidele keelekümblusõpetajate koolitamiseks suuremas mahus kui seni. Ehk siis mitte venekeelsed koolid eestikeelseteks vaid eesti ja vene kodukeelega lapsed ühte kooli õppima!
