Uuringute põhjal on sooline palgalõhe Hispaanias ligi 15%. Eestis on see Euroopa suurim, 25,3%, aga endiselt leiame argumente, mille põhjal on tegemist justkui ebaoluline probleemiga või normaalse nähtusega või valesti arvutatud olukorraga vms.

Siiani probleem

Tõsi, oleme aastast 1911, kui esimene Naistepäev nõudis naistele õigust hääletada valimistel ja töötada avalikes ametites saavutanud palju, aga arutelud ja võitlus naiste õiguste ja võrdsete võimaluste eest ei ole kadunud kuhugi.

Ei usu? USAs teenib iga valgenahaline naine keskmiselt 77 senti valgenahalise mehe poolt teenitud dollari kohta. Aga Afro-ameerika päritolu naine teenib 64 ja hispaania päritolu naine 56 senti. Kust kohast on see õiglane? Miks peaks inimese väärtuse tööturul määrama tema sugu või nahavärv? Miks peab pool elanikkonnast tundma pahameelt ja ebavõrdust? Selle vastu tuleb võidelda ja usun, et olukord muutub paremaks, kuigi tundub, et aeglaselt.

Nii Eesti, Hispaania, Island kui ka USA on arenenud riigid, kus teatud õigused on seadustega tagatud, ametiühingud toimivad ning protesteerimine ja sõnavabadus on lubatud. Arenguriikides, kust tuleb suur osa meie poolt tarbitavast toidust ja kaupadest, sageli kaitse ja õigused puuduvad ja naised on eriti raskes ja haavatavas olukorras.

Pea kogu toit naistelt

Ligikaudu 40% arenguriikides põllumajanduses töötavatest inimestest on naised ja naised toodavad 60-80% maailma toidust (FAOSTAT 2011). Samal ajal moodustavad arenguriikide naised aga ainult 10-20% maaomanikest. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) andmetel on naiste omanduses olevad farmid meeste omadest väiksemad. Naiste ja meeste vaheline palgalõhe on märkimisväärne. Lisaks madalamale töötasule võetakse naisi sagedamini tööle ka osalise koormusega või ainult hooajaliselt, mis tähendab, et neil puudub kindlus ja stabiilsus oma töö ja sissetuleku osas.

Fairtrade süsteem on teinud kolm aastakümmet tööd, et olukorda muuta. 2015. aastal moodustasid naised Fairtrade süsteemis ligikaudu 25% farmiomanikest ja 49% töölistest. Olukord on parem Aafrikas, kus peaaegu 90% naistalunikest, kes toodavad näiteks teed, kuuluvad talunike ühistusesse. Aasias on aga suurem osa naisi lihtöölised ja saavad vähe rääkida kaasa oma olukorra parandamisele.

Liiga odav kohv

Kohv on üks peamisi börsil kaubeldavaid kaupu ja me arvame, et kohv on kallis. Olles korduvalt käinud kohviistandustes ja näinud, kuidas kohvi kasvatakse ja töödeldakse, arvan, et kohvi hind on väga madal. Iga kord kui nuriseme paari-eurose tassi üle, võiksime mõelda, mis tingimustega see nauditav jook meile kätte tuuakse. Kohviistandustes töötavad naised on oma arenenud riigist pärit talunikust kolleegiga kolmekordselt ebavõrdsemas olukorras - esiteks naine, seejärel arenguriigi päritolu ja kolmandaks arenguriigist pärit naine.

Ebavõrdsusel, mis valitseb maa omandis, on naistalunikele ja nende peredele tõsised tagajärjed.

Esiteks on maaomandus tihtipeale tingimuseks, et talunik saaks Fairtrade ühistuga ühineda, mis tähendab, et juhtkonnas ja otsustajate seas on naisi vähe. Kui otsuseid teevad ainult mehed, jäävad naiste vajadused tahaplaanile või halvimal juhul, neid ignoreeritakse tahtlikult.

Teiseks, sotsiaalsed normid eeldavad naistelt lisaks tööle ka tasuta koduste tööde tegemist, piirates naiste ajalisi võimalusi osaleda tasustatud tööelus või talunike asjade ajamisel ning võrdsete võimaluste eest võitlemisel. Peamine viis, kuidas hoida inimesi protestimast ja enda õiguste eest seismast on kurnata nad nii ära, et neil pole ei aega ega jõudu, et seda teha.

Naisi, kes proovivad osaleda, tõrjutakse kõrvale, sest traditsiooniline lähenemine ei tunnista naisi liidritena ega toeta nende enesearengut ja haridust.

Fairtrade aitab

Fairtrade süsteem on töötanud kolm aastakümmet selle nimel, et sooline võrdõiguslikkus oleks süsteemis ja programmides arvesse võetud. Fairtrade ühistute liikmed ei tohi diskrimineerida kedagi nende soo või abielulise staatuse põhjal, ka ei tohi nad näiteks teha rasedustesti võimalikele töölistele. Solvav, kurnav või seksuaalselt heidutav käitumine ei ole lubatud ning naised peavad saama emapuhkust ja sotsiaalseid garantiisid vastavalt kohalikele seadustele ja kollektiivlepingutele.

Fairtrade ise tunnistab, et arenguruumi on ja kahjuks neid põhimõtteid alati ei järgita, kuid järelevalve ja kontroll on regulaarsed ja karmid, hoolitsedes selle eest, et Fairtrade ühistud arenguriikides järgivad soolise võrdõiguslikkuse põhimõtteid. Lisaks naistele nõuab Fairtrade oma liikmeühistutelt ka teiste ebasoodsas olukorras või vähemuses olevate ning haavatavate rühmade õiguste kaitset ning võtab samme nende majandusliku ja sotsiaalse olukorra parandamiseks. Tootjaühistu, mis ei toeta võrdseid võimalusi, ei saa olla Fairtrade sertifikaadiga.

On sellest kasu? María Edy Rivera on kohvifarmer El Salvadorist. Maria on ka Fairtrade süsteemiga liitunud ühiste juhatuse liige (Coordinadora de El Salvador de Pequeños Productores Organizados de Comercio Justo (CESPPO)). Maria on terve elu olnud seotud kohviga ja naiste õigustega, korraldades ka naistele mõeldud juhtimiskursusi. Oma töö tulemusena näeb ta seda, kuidas Fairtrade süsteemiga seotud naised korraldavad hästi oma majandus- ja finantsasju, organiseerivad kauba viimise turule, osalevad kursustel, laiendavad oma tootmist ka teiste kaupadega lisaks kohvile. Koperasi Kopi Wanito Gayo kooperatiivis Indoneesias lõid naised oma ühistu, otsustades ise oma asjade, äri ja õiguste üle ning naiste tingimused on märkimisväärselt paranenud.

Võidavad meie protestidest

Arenguriikides põllumajanduses töötavatel naistel, kes toodavad meile toitu, ei ole võimalus rääkida oma olukorrast suurtel majandusfoorumitel, Oscari-galal või osaleda palgalõhe uuringutes. Neil ei ole võimalust minna tänavatele või jätta tööle minemata. Nad ei pruugigi teada midagi Islandi või Hispaania naiste väljaastumistest ega uhketest sotsiaalmeedia algatustest naiste õiguste kaitsmisel ning allkirja kogumise kampaaniatest. Aga nad saavad nendest tegevustest ja protestidest kasu. Ja eriti muutub naiste olukord kui meie ise otsustame targemate ja vastutustundlike ostude ja tarbimise kasuks - oma raha ja valikutega me määrame mitte ainult enda ja oma pere, vaid sadade tuhandete teiste perede elu ja tuleviku.

Tarbijatena, müüjatena ja tootjatena peame teadma ja ise rohkem tegema, et inimestele, vaatamata nende riikides valitsevatele tingimustele, oleksid tagatud elamisväärne sissetulek ja õiglased töötingimused ning tooma ka meist kaugel olevad inimesed võrdsete võimalust teele.

Valides õiglase kaubanduse tooteid, saame siduda oma ühekordselt ärakasutatava sissetuleku arenguriikide naiste sissetuleku ja heaoluga. Me saame oma valikute ja ostuotsustega tagada, et lapstööjõudu ja orjatööd ei kasutata ning sooline võrdõiguslikkus ei ole ainult väheste privileeg, vaid tõeliselt globaalne evolutsioon, millest saavad kasu kõik, nii naised kui mehed, igal pool.