Umbes aasta tagasi sain otse töö juures insuldi: kaelas tuli arteriseinast tükk lahti, selle taha hakkas kogunema mingi jama, veri ei pääsenud edasi, hapnik samuti mitte. Äärmiselt rõve värk. Kukkusin keset koosolekut toolilt maha, ei saanud püsti, jalg ei kandnud, käsi ei liikunud, peas valitses hirmus segadus. Paanikat lisas asjaolu, et mul oli toona juba kaks last kodus ja kolmas tulemas.

Pärast olin paar nädalat haiglas (arstid targad ja õed lahked, toit maitsev ja voodi mugav) ja mitu kuud kodus (sõin tablette, nii et oli söödud), aga nüüd on kõik klaar, mingeid tüsistusi ei jäänud, kõik jäsemed liiguvad viisipäraselt ja mõte on terav. Ainult aju läbivalgustusel on näha üks pöidlasuurune osa, mis enam mõttetöös ei osale. Kõik lõppes nii hästi tänu mu kolleegidele, kes teadsid kohe, et nüüd küll nalja pole, reageerisid kähku ja õigesti. Vedas, et parasjagu nende seas olin, muul juhul võinuks jääda halvatuks või surra. Minutite küsimus.