Kristjan Jõevere: saavutamisest
Pruunikat karva ülesvõttel istub punnispõseline laps ja sugugi ei paista, et mõnekümne aasta pärast võiks temast saada eeskuju meile kõigile. Selliseid fotosid vaadates tikub vägisi pähe mõte, et kust ja kuidas see tähelend ometi algas, mis oli esimene samm, mille tänane heeros tookord tegi ja mis on nüüd paisanud ta parnassile.
Leheküljel 22 on lugu kolmest tublist Eesti noorest, lootustandvast moedisainerist, kes praktiseerivad Pariisis tuntud moemajade juures. Kätt ei harjuta nad aga mitte uute moeröögatuste loomisega, vaid lihtsama tööga, näiteks kandes vahel kohvi lauale. Nad lepivad kasina praktikatasu tõttu üsna nigelate elutingimustega ja on valmis jagama nii korterit kui ka isegi tuba. Seda kõike selle nimel, et jalg ukse vahele saada, et vajalike inimestega tutvuda ja et kunagi ebamäärases tulevikus oleks õhkõrn võimalus pääseda ise oma kollektsiooniga lavale, võib-olla kanda koguni ekstravagantset helehalli soengut ja nahkkindaid.
Ilmselt selline suhtumine ongi esimene samm teel suurepärase tuleviku poole. Kodus diivanil lebades on üsna lihtne ette kujutada, kuidas me elame kasinalt, sööme makarone ja teeme kõvasti tööd selle nimel, et ükskord saabuks õnn ja eneseteostus. Päriselus on oma mugavast diivanist loobumine usutavasti veidi raskem, eriti kui kõikidel tuttavatel on viisakas sissetulek, olgugi et töö võib olla igav, ja nad elavad korralikes kodudes. Karta on, et igal sekundil loobub maailmas mõni potentsiaalne geenius oma sädelevast tulevikust, vahetades selle meeldiva äraolemise vastu just nüüd ja praegu.
