KRISTJAN LEPIK: Paanikakülvajad ja krahhi tormilinnud
2006. aasta lõpus kirjutasime mitmel pool kinnisvaraturu languse riskist ning 2007. aastal sellest, et kinnisvaraturu jahtumine tekitab Eesti majandusele tõsiseid probleeme. Olen vastuseks saanud päris palju tigedaid kommentaare. Inimesed ei suuda tihti mõista, miks on üldse vaja selliseid tumedates toonides kommentaare, eriti kui kõik paistab suurepärane. Ette rutates mainiksin, et üldiselt ongi emotsioonid kõige positiivsemad buumide viimases faasis.
Alustada tuleks ilmselt sellest, et nii börsidel kui ka majanduses tervikuna on positiivsed kommentaarid pea alati suures ülekaalus. Üks põhjus on selles, et riikide majandus ja aktsiaturud pikas perspektiivis kasvavad ning keskmiselt on positiivsete kommentaaridega suurem tõenäosus tõde tabada. Teine tegur seisneb selles, et sõna võtavad tihti asjaga seotud osapooled, kellel oleks vaja positiivse olukorra jätkumist.
Kolmas tegur on see, et negatiivsete kommentaaride või analüüsi esitamisest pole suurt midagi võita. Tumedates toonides kommentaarid tekitavad inimestes tavaliselt algul negatiivse reaktsiooni ja isegi kui olukord muutub tõepoolest halvemaks, ei tule enamasti keegi täpse analüüsi eest tänama. Seega on nii Eestis kui ka välismaal oluliselt ratsionaalsem esitada positiivne majandusanalüüs. Kui mööda pannakse, siis võib süüdistada USA majandust või Bulgaariat väisanud keeristormi. Ja enamik noogutab mõistvalt.
Hukutav optimism
Selline on olukord olnud juba aastatuhandeid. Üks tuntumaid Kreeka mütoloogia tegelasi oli Kassandra, kellele Apollon oli andnud ettenägemisvõime, kuid koos sellega ka needuse, et keegi tema ennustusi ei usu. Kassandra ennustas ka Trooja hobusest lähtunud tragöödiat, kuid tema kuninglikule staatusele vaatamata ei võtnud keegi seda juttu kuulda. Negatiivsete sõnumite toojad pole kunagi populaarsusvõistlusi võitnud.
Miks siis ikkagi negatiivsed kommentaarid? Masohhism? Siiski mitte. Arvan, et mida realistlikumate majandusootustega kodanikud ja ettevõtjad Eestis tegutsevad, seda parem on meie tulemus pikas perspektiivis. Esimesed ettevõtjad lähevad pankrotti? Põhjuseks on peamiselt liiga positiivsed ootused. Esimesed kodanikud jäävad kodust ilma? Põhjuseks samuti liiga positiivsed ootused.
Olen seetõttu olnud Eesti pärast üsna murelik. Liiga positiivsed ootused on tekitanud olukorra, kus kodanike ja ettevõtjate laenukoormus ja riskitase on kõrge ning raskema aja üle elamiseks on rasvakihti vähe. See pole siiski ainult Eesti probleem, 2003.–2007. aasta üleilmne majandusbuum levitas “roosasid prille” kogu maailmas. Viimasel ajal on pilt siiski paranenud, sest olukorra raskenemine on kaasa toonud ka rohkem hoiatavaid kommentaare. Kuid see on rohkem tagasivaatav analüüs – tõdemine, et olukord on muutunud raskemaks. Ootuste õigeks juhtimiseks on vaja ettepoole vaatavat analüüsi. Näiteks kinnisvaraturu kohta on praegu palju skeptilisi seisukohti. Kuid languse alguses neid õieti ei olnudki ning kodanik, kes otsustas aasta tagasi positiivsete kommentaaride tõttu korterimüügi edasi lükata, saab seda nüüd müüa ilmselt kuni 30 protsenti madalama hinnaga.
Meie arvame, et Eesti majanduse jaoks tulevad 2008. ja 2009. aasta keerulisemad kui praegu oodatakse ning 2008. aasta ei pööra veel majanduse nina ülespoole. Kinnisvaraturu jahtumine ja laenukraanide sulgemine tähendab probleeme kogu majanduse jaoks ning sellest taastumine võtab aega. 2008. aasta alguses on jahtumine olnud kiire ning tõenäoliselt muutub majanduskasv lähikvartalite jooksul negatiivseks. Majandussurutis on ilmselt juba kohal.
2008. aasta alguse tuntav jahtumine ja riigieelarve probleemid on toonud kaasa ka selle, et majandusasju arutades on emotsioonid kruvitud üsna kõrgeks. Näpuga näitamise asemel peaksime tegema tõsist tööd püksirihma pingutamisega. Tulude ja kulude prognoosi ülevaatamisega peaksid aktiivselt tegelema nii riik, ettevõtjad kui ka kodanikud. Arvan, et Eesti majanduse käekäik järgmise viie–kümne aasta jooksul sõltub väga palju sellest, kui targalt suudame me käituda praegustes majanduse jahtumise tingimustes. Inimese tõeline pale ilmneb sageli raskuste puhul. Milliseks see eestlastel siis kujuneb?
