KRISTJAN NIINEMAA: Bravuurikas pension
Benjamin’i bravuuriks oli põhjust, tema oli sel päeval oma klientidele rohkem väärtust loonud kui bisnesmän’id (järjekordne suur langus aktsiaturgudel).
Televisioon suunab lapsi mõtlema börsihaide raskest elust, see on suur võit finantskirjaoskuse arenduspoliitikale. Pensioni teemal kirjutatakse, vaieldakse ja otsustatakse palju.
Teise samba pensionieelikud saavad õnnitlusi: väljamaksed algavad! Vabandan majandusajakirjanike ees, vastupidi nende soovitusele peab iga osakuomanik tundma huvi fondides allesoleva vastu.
Paar klikki pensionikeskus.ee peal ja selgub, et kõik polegi kadunud – minu nimele tehtud sissemaksetest on tagastusväärtus ca 6% väiksem.
Täppisteaduse ehk tagantjäreletarkuse harrastamiseks enam paarist klikist ei piisa. Depositooriumi tubli personali abil ei jää tõde päevavalgele toomata. Samal ajal liitudes ja samas rütmis raha lisades ning valitud fondis jonnakalt istudes on olnud 50/50 võimalus 16. oktoobriks omadega plussi jõuda, maksimumiks ca 7% (teenituna keskmiselt 2½ aastat investeeritud vahenditelt).
Kuid pensionipakkujad, need (arenenud turgudel mahtude poolest) suurimad börsihaid, peavad ju väärtust looma. Sissemaksed + veidi nominaalset tootlust = madalavõitu latt.
Eurovalitsuste võlakirjade indeksisse raha paigutades oli võimalik samal ajal teenida 9,3%. Riigivõlga kujutatakse finantsinseneride sõnavaras enamasti riskivabana, seega pole lisaväärtust loonud mitte ükski fond (ja - jah, inflatsiooni peaks ka veel katma). Kaotuse võimalus on muidugi olemas ka kõrge reitinguga riigivõla turul, sest esineb volatiilsus (uuritud perioodil kaks korda kõrgem kui valitud fondidest kõige stabiilsemal).
Sellisel taustal raha välja võtma asudes tahan valida midagi tururiskist võimalikult vaba, vähendada ka krediidi – ja muid riske. Midagi lihtsakoelist nagu valitsuste võlakirjad. Kahjuks võtab seadusandja praegu võimaluse, mida investeerimisriskiga pensionileping ehk pakuks.
Loomulikult pole teise samba puänt turgude tõusus-languses, vaid hoopis ‘vähenevas solidaarsuses’. Oma kasu silmas pidav terve ja töötav inimene võib senise ‘tootluse’ hulka lugeda ka riikliku sotsiaalkindlustussüsteemi finantseerimise nahka mitte läinud raha. Ja kuhu see solidaarsus (kommunism?) üldse kõlbab.
Pensioniarutelus tähendab solidaarsus huvide koondamist, mitte huvide vahel erinevuse kaotamist. See fenomen on finantsvahenduses, ja eriti kindlustuses, väga tähtis. Kui turgudel ei leidu müüjate kõrvale ostjaid, siis hinnad langevad või tehingud lakkavad. Kui kindlustamisel ei osale sobiv segu ‘headest’ ja ‘halbadest’ riskidest, tõuseb teenuse hind või muutub kindlustamine võimatuks. Kindlustusandjate ekspertide hinnangul mõjutavad pelgalt pensionilemineku reguleerimisel tehtud valikud maksete suurust 30% ulatuses.
Lihtsakoeliselt arvutades tähendab see miinimumlävel pensionilepingu kliendi jaoks ca 130 krooni kuus sinna tänna. Tundub pisiasi? Süsteemis on koondatud üle poole miljoni kliendi huvid ja 130 krooni on arvestatud kahekümne aasta jooksul kogunevate kuude arvu alusel.
“Det is verdammt viel Jeld…” – mõtleks bravuurikas buldooserijuht.
Lõpetuseks jätaks laskmata karu jagamise. Millist otsust põhimõtteliselt tehakse? Eesti riik usaldab turgu, selle osalisi ja toetavaid institutsioone, andes edasi ühiskondlikult oluliste riskide majandamise. See on täiesti bravuurivaba tunnustus ning tänases majanduslikus ja õiguslikus keskkonnas tohutu vastutus. Tänan!
