Kristjan Port: laste ületreenimise oht on seotud pigem agarate lapsevanematega, mitte kogenud treeneritega
Eelmisel nädalavahetusel pälvis palju tähelepanu Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel 5000 meetri jooksus edukalt osalenud 12-aastane tüdruk. Kas noortespordis kehtivad piirangud, mille järgi ta rangelt võttes poleks tohtinud täiskasvanute hulgas ja nii pikal distantsil võistelda, on endiselt õigustatud? Näiteks täiskasvanud naiste pikim võistlusdistants oli kunagi 800 meetrit, nüüd aga jooksevad nad maratoni ja pikemaidki distantse.
Vanuseklasside eristamisel on mitu põhjust. Laste kehaline ja vaimne areng kulgeb etapiliselt, eeldades sobivaid stiimuleid ja piisavat puhkust. Peale tajutava kehalise kasvamise on vaja aega anda talitluste küpsemisele, mis kulgeb silmale nähtamatult umbes 20. eluaastani. Üldiselt ei ole noorukieas tippu jõudnuid hiljem suures spordis näha. Seetõttu hoolitsevad spordialaliidud ise noorte mitmekülgse ja jätkusuutliku arengu eest, kasutades mitmesuguseid piiranguid.
Täiskasvanute- ja noorteklasside eristamisel on ka psühholoogilisi põhjuseid, sest lastele võib võitmisega kaasnev vaimne koormus, sh meedia tähelepanu, olla arengut ohustav.
Pealegi leiab ajaloost tõendeid selle kohta, et täiskasvanud ei soovi lastega koos võistelda, sest ebaühtlase arengu tõttu võib kerge ja väike keha anda biomehaanilisi eeliseid (näiteks võimlemises). Samuti on täiskasvanud harjunud karmima kohtlemisega, mida lastest võistlejate puhul ollakse sunnitud vältima.
Täiskasvanud naiste puhul oli meestest kergemate võistluskoormuste ja spordialade piirangute rakendamine esialgu seotud peamiselt kultuuriga, kus naisi käsitleti nõrgematena.
