Kristo Enn Vaga Erakogu

Sotside toetus on poole väiksem kui Jevgeni Ossinovski erakonnakaaslastele suvisel üldkogul lubas ja kolm korda väiksem kui see oli veel mõned aastad tagasi ning pimedat põhja on juba peaaegu näha. Nüüd kui valimisteni on jäänud kuu aega, on pinge tõusnud haripunkti - meediasse jõuab üha enam kriitikat Ossinovski suunas, kes ei ole suutnud lubadusi täita ja ei tundu rahvale enam usutav. Suvel ta juba mõlksutas mõtet poliitikast lahkuda, nüüd aga tundub, et teda pannakse varsti lahkuma.

Eriti ärevaks on muutunud mõned sotside ladviku liikmed, kui ka nendest sõltuv toiduahel ministeeriumites ja riigikogus. Indrek Saar, kes tahtis Ossinovskit juba suvel maha võtta, on asunud tegudele, saates esmalt dzotile oma truu alama Silver Meikari. Algamas on sisesõda, mille veriseid vilju näeme juba pärast märtsivalimisi.

Millised valikud sotse ees ootavad?

Šampanjasotside leeri juhtfiguuri Jevgeni Ossinovski eestvedamisel on sotsid viljelenud viimase paari aasta jooksul valitsuses keelupoliitikat, unustades oma põhivalija. Patroneerival toonil rahvale epistli lugemine, kuidas elama peab, on viinud toetuse paari aasta tagusest kõrgliigast mudaliiga piirile. Sotsid ja piirikaubandus on rahva silmis võrdusmärgiga, kordaminekuid (kui neid üldse oli) ei mäleta aga keegi. Haritlased veel valivad, kuid kauaks nemadki. Küsimus on ka selles, kas Ossinovski ise tahab edasi minna.

Põlissotsid on inimestele lähedasemate ja arusaadavamate põhimõtetega, kuid neil puuduvad tugevad liidrid. Indrek Saar võib Jevgeni Ossinovski välja vahetada, kuid kas sellega kaasneb muutus keelupoliitikas, on vähetõenäoline. Saar oleks sotsidele nagu Helir-Valdor Seeder – vana olija, aga värskust ja jõudu ei ole.

Ja siis on veel uued tulijad nagu Rene Tammist ja Riina Sikkut, kuid neil pole erakonnas veel piisavat karastust ja toetust. Tõtt öelda sobiksid nad oma põhimõtetelt väga hästi ka mõnda teise erakonda ning kui märtsivalimistel peaks sotsidel minema kehvasti, võivad neid ees oodata huvitavad ettepanekud.

Kindlasti eriti kurvalt käib ringi ka Sven Mikser, kunagine esimees, kes ei tunne ennast ei valitsuses ega sotside leeris enam mugavalt. Ka tema on valiku ees kas ja kuidas poliitikas jätkata. Sobiks ta ju palju paremini ülikooli loenguid andma, kui Ossinovski lõksus elama. Pingeid muidugi aitab ülal hoida kahe erkpunase roosi Marina Kaljuranna ning Indrek Tarandi kohalolek, pole olnud kohta, kus need kaks skandaalita ei lahku.

Kas juhivahetus üldse sotse aitaks?

Sotside suurim probleem on see, et seal pole päris sotse enam kuigi palju alles. Keskerakond on palju sotsiaaldemokraatlikum kui sotsid ise, liberaalsete väärtuste ja tugeva välispoliitika eest seisab aga näiteks Reformierakond. Sotside valijaid on ka ära võtnud Eesti200.

Eestil ei oleks kokkuvõttes mitte midagi kaotada, kui sotsid parlamenti ei saaks. Õigupoolest on ainult võita - riigikogus oleks vähem poliitikuid, kes usuvad, et keelamine on kõigi lahenduste ema. Loodame, et siis võidame.