Kui Ukraina kaotas ilmselt pikemaks ajaks Krimmi, siis saavutas ta rahumeelse reageeringuga maailma silmis täieliku moraalse üleoleku ja täna nõustub valdav osa maailmast, et Ukraina on agressiooni ohver ja Venemaa agressor.

Kuigi paljud käremeelsemad poliitikud nii Ukrainas kui Euroopas on süüdistanud läänemaailma Ukraina toetamisel liigses passiivsuses, Venemaa vastaste sanktsioonide ebapiisavuses ja näinud diplomaatilistes pingeleevenduskatsetes lausa reetmist, tuleb tunnistada, et Läänel ei ole tegelikult reaalselt olnud palju rohkemaks võimalusi. Ainus võib-olla töötav vastulöök Lääne suunalt oleks võinud olla USA otsustav tegutsemine Krimmi okupatsiooni esimestel päevadel, ent küsigem ka endalt, kas Eesti olnuks valmis Krimmi pärast suurde sõtta minema. 

Diplomaatilisel tasemel on USA ja NATO reaktsioonid, sammud uute NATO liitlaste julgeoleku tugevdamiseks, Venemaa diplmaatiline isoleerimine, oluliste rahvusvaheliste organistasioonide poolne hukkamõist Venemaa tegevusele ja Euroopa tegelikud sammud Ukraina majanduslikuks abistamiseks üpriski tõhusad. Loomulikult tahaksid paljud näha enamat, ent arvestades poliitilisi reaalsusi on senine olnud tegelikult rohkem kui vähemalt siinkirjutaja julenuks loota.

Tänaseks on olukord Ukrainas kardinaalselt halvenenud. Venemaa on peaaegu avalikult, küüniliselt ja otsustavalt asunud hõivama Ida-Ukraina territooriumi.

Täna kogunevad Euroopa Liidu välisministrid Ukraina küsimust arutama. Saabunud on murdehetk Ukraina saatuses. Murettekitav on Euroopa arutelu suund. Kavatsetakse rääkida uutest sanktsioonidest Venemaa suhtes, juba ennetavalt välistatakse gaasitarnete puutumist ja isegi tugevamates sanktsioonides puudub praegu igasugune üksmeel.

Sündmused Ukrainas arenevad pöörase kiirusega dipolmaatiast ja ehk tulevikus mõju avaldavatest sanktsioonidest ette. Täna ei ole esmane küsimus Euroopa reaktsioonist Venemaa suunal, kuigi see on loomulikult oluline. Täna on esmane küsimus Euroopa reaktsioonist Ukraina suunal. 

On selge, et Euroopa ja USA murelikud diplomaadid on teinud kõik mis võimalik, et sõda vältida ja pingeid leevendada. Euroopa peab tunnistama, et tänaseks on see rong läinud. Ukraina vajab praegu kõige rohkem kindlustunnet, et Euroopa mõistab kui Ukraina ennast sõjaliselt kaitseb. Et Euroopa mõistab, et tegemist ei ole Ukraina sisekonflikti vaid võõrriigi sõjalise sissetungiga Ida-Ukrainasse. Täna peab Euroopa andma Ukrainale kindlustunde, et ka euroopalikke väärtusi jagav Ukraina võib, lausa peab, ennast sõjaliselt kaitsma. Retoorilised soovitused "mõlemal poolel vägivallast hoiduda" tähendavad täna allaandmisjuhist Kiievile.

Euroopa reputatsioon ei kahjustu liialt kui täna uusi majandussakntsioone kokku ei lepita. Ent Euroopa reputatsioon on vähemasti Ukraina rahva silmis väga suures ohus kui ei suudeta Ida-Ukrainas toimuvale anda selget ja ausat hinnangut ning Ukraina valitsusele ja rahvale kindlust, et Euroopa austab Ukraina õigust ja kohust oma riiki relvaga kaitsta. 

Lähemad päevad otsustavad Ukraina saatuse. Täna on veel võimalik euroopalik, läänemeelne, vaba Ukraina. Ilmselt ilma Krimmita, kuid muus osas territoriaalselt terviklik. Kuid täna on see ainult võimalik juhul kui Ukraina ennast otsutavalt kaitseb. Ta vajab selleks eelkõige Euroopa moraalset tuge. Kõik ülejäänu on hetkel sekundaarne.