Foto: Kollaaž, Delfi/Eesti Päevaleht, Scanpix

Venemaa on alates oranžist revolutsioonist Ukrainas, rooside revolutsioonist Gruusias ja nende jaoks samasse kategooriasse kuuluvates araabia kevade revolutsionidest järjekindlat väitnud, et kõik need demokraatlikud rahvaliikumised on "USA ja Lääne mahitatud, finantseeritud ja toetatud". Venemaa peab neid ühemõtteliselt "Vene-vastasteks" ja nende ajel isegi vabade valimiste teel võimule tulnud valitsusi ebaseaduslikeks.

CBS-i intervjuus läks Putin isegi kaugemale. Ta ütles: "Ma usun, et sisepoliitiliste, sealhulgas kontroversiaalsete küsimuste lahendamine endise N. Liidu vabariikides värviliste revolutsioonide, riigipöörete ja põhiseadusvastaste võimult kõrvaldamist kaudu on absoluutselt vastuvõtmatu." Putin rõhutas, et Venemaa kaitseb alati riikide suveräänsust ja "suveräänsuse austamine tähendab riigipöörete, põhiseadusvastaste aktsioonide ja legitiimsete valitsuste ebaseadusliku kukutamise ärahoimist".

Lühidalt, Venemaa ei tunnusta ühtki värvilise revolutsiooni teel võimule tulnud valitsust ja "hoiab neid revolutsioone ära". Venemaa agressioon Ukrainas, sõjaline sekkumine Süürias ja tegevus Moskvale sobimatute valitsuste kukutamiseks on "suveräänsuse austamine". Moskva on võtnud endale avalikult otsustaja rolli, millisel moel endised N. Liidu vabariigid "tohivad" valitsusi vahetada.

Praegu Süüria sõja ja põgenikekriisi uudiste varju jäävad sündmused terves reas EL-i ja Venemaa vahevööndi riikides tunduvad taas kinnitavat, et Moskva mitte ainult ei räägi, vaid ka tegutseb. Moskva on alustanud terve rea läänemeelsete riikide aktiivset destabiliseerimist. Mõned analüütikud on hakanud seda tegevust nimetama "ühevärviliste revolutsioonide" meetodiks. Kasutatakse venemeelsete jõudude radikaliseerimist, venemeelsete või eurovastaste populistide finantseerimist ja toetamist, rahvuslikke pingeid, Vene riiklikku propagandat, sotsiaalmeediat, valeinformatsiooni, fabritseeritud süüdistusi läänemeelsete poliitikute vastu jne. Tegemist on KGB-aegadest tuntud nn aktiivmeetmete laiaulatusliku, süsteemse ja viimasel ajal küllalt eduka kasutamisega rahvusvahelise tasakaalu muutmiseks Venemaa kasuks.

Viimase kuu aja jooksul on toimunud või toimumas näiteks järgmised sündmused. Moldova läänemeelne koalitsioonivalitsus kukkus. Selle ajendiks on süüdistused endise peaministri ja olulisima Moldova Euroopa kursile viinud poliitiku Vlad Filati vastu. Filati süüdistab tema konkurendi, kohalike sotsiaaldemokraatide liidri oligarh Vlad Plahotniuci kontrolli all olev prokuratuur ühe miljardi euro kõrvaletoimetamine Moldova pankadest.

Ühe miljardi kadumist, mida Moldovas kutsutakse "sajandi rööviks", uuris Keskpanga tellimusel kõigepealt USA firma Kroll. Krolli raport nimetas kahtlusalusena ainult üht meest, Moldova oligarhi Ilan Shori. Shor peeti kevadel kinni ja tema ettevõtetest korjati kokku suur hulk asitõendid. Need põlesid koos dokumente transportiva bussiga müstilisel kombel ära. Shor vabanes, kandideeris edukalt ühe väikelinna linnapeaks ja süüdistas seejärel miljardi kadumises kõiki olulisi Moldova poliitilisi liidreid peale Plahotniuci.

Selle möllu taustal korraldas meile tuntud Vene raudteeboss Vladimir Jakunini protežeena rikkaks saanud venemeelne populist Renato Usatii Euroopa-vastaseid tänavameeleavaldusi ja lubas kehtestada diktatuuri. Usatii on sama mees, kes eelmiste valimiste eel relvastas Gruusia separatiste, tassis Venemaalt suurel hulgas kampaaniaraha Moldovasse ja põgenes lõpuks valimiste eel Moskvasse. Samal ajal möllasid Plahotniuci endiste äripartnerite finanteeritud meeleavaldustel lihtslt valitsusvastased, kelle nõue oli, et "kõik peavad tagasi astuma".
Tänaseks on Vlad Filat eeluurimisvanglas, Euroopa-meelne valitsus on kukkunud ja Plahotniuc moodustamas kommunistide ja sotsialistidega (kelle valimisloosung oli "koos Venemaaga, koos Putiniga") uut.

Montenegros toimuvad praegu valitsusevastased meeleavaldused, mis nõuavad NATO kursist loobumist ja valitsuse Euroopa-suunalise poliitika muutmist. Aktiivset rolli mängivad siin Serbia rahvuslased. Montenegro peaminister Milo Djukovic ütles sel nädalal, et pole mingit kahtlust, et Moskva mahitab ja finantseerib valitsusevastaseid rahutusi. Vene välisministeerium on teinud viimasel ajal vähemalt kolm teravat Montenegro NATO kursi vastast avaldust, öeldes muuhulgas, et selle kursi jätkamine "viib sotsiaalmajanduslike probleemide teravnemisele".

Bosnia ja Hertsogoviinas plaanib Respublika Srbska natsionalistlik president Milorad Dodik 15. novembril kohalikku "referendumit". Referendumi küsimus on "kas te toetate seadusi, mida rahvusvahelise kogukonna (s.o. ÜRO) kõrge esindaja on Bosnia ja Hertsegoviinas ebaseaduslikult ja ilma volituseta kehtestanud..."

Sellele küsimusele saab muidugi ainult ühtemoodi vastata. Referendumi korraldamine rikub Daytoni rahulepingut ja selle determineeritud tulemust hakkab Dodik kasutama Bosnia lammutamiseks. EL ja ÜRO ei ole seni suutnud lahendust leida, Venemaa on referendumit toetanud. Sarajevos kirjeldatakse värvikalt, kuidas Vene "eksperdid" on aidanud seda stsenaariumi planeerida. Tulemuseks võib olla Respublika Srbska eraldumiskatse Bosniast, uue külmutatud konflikti tekkimine Balkanil, Bosnia halvatus riigina ja serbia separatismi laine mujal Balkanil.

Gruusias on viimastel nädalatel alanud läänemeelse opositsiooni uus aktiivne represseerimislaine. Mitmeid poliitikuid on kinni peetud, valitsus üritab sulgeda ainsat sõltumatut telekanalit, toimuvad valigtsuse toetatud "opositsioonivastased meeleavaldused", prokuratuur on algatanud uurimise "Saakashvili erakonna planeeritava riigipöörde asjas" ja Saakashvili erakonna kontoreid maakohtades ründavad valitsuserakonna aktivistid ilma politsei sekkumiseta. Samal ajal räägib valitsus läbi gaasilepinguid Gazpromiga. Gruusia sündmuste ajendiks on ilmselt hiljutise NDI poolt läbi viidud arvamusküsitluse tulemused, mis näitasid et läänemeelne opositsioon on esimest korda 2012 valimiste järel ja aasta enne Gruusia valimisi läinud juhtima. On selge, et rooside revolutsiooni valitsust ei tohi "suveräänsuse kaitsmise huvides" uuesti võimule lasta.

Makedoonias kevadel alanud opositsioonimeeleavaldused 10 aastat võimul olnud peaminister Gurievi korrumpeerunud valitsuse vastu on tänaseks päädinud opositsiooni ja valitsuse läbirääkimistega. Venemaa on avalikult Gureivit kui "legitiimset liidrit" toetanud ja süüdistanud läänt järjekordse värvilise revolutsiooni korraldamise katses. Räägitakse Moskva aktiivsest tegevusest kriisi ülalhoidmiseks ja riigi jatkuvaks destabiliseeimiseks.

Äsja algasid taas meeleavaldused ka Kosovos, kus opositsioon süüdistab valitsust Serbia vähemusele liiga suurte õiguste andmiseks. Serbia separatism Mitrovicas on taas probleem ja riigi poliitiline elu tõsises kriisis.

Muidugi on võimalik, et kõik need sündmused on juhuslikult ühele ajale langenud. Ent sarnaseid elemente, meetode ja Moskva reaktsioone arvestades on pigem vastupidi. Tegemist on ühel või teisel viisil eurointegratsiooni nõrgendavate, sisepoliitilisi kriise teravadavate ja destbiliseerivate protsessidega, millel kõigil võib näha Moskva näpujälgi ja selgeid huve. Alanud on ühevärviliste revolutsioonide segane aeg. Pagulaskriisis Euroopa Liidule võib siis, kui Brüsselil on jälle aega ja tahtmist oma piiritaguste maadega tõsiselt tegelda, vastu vaadata hoopis uus poliitiline maastik.