Teisalt leidub neid, kes visalt soovitavad enam-vähem täielikku kapitulatsioon Eesti riikluse põhiseisukohtades nagu riiklik järjepidevus, iseseisev riigikaitse või kodakondsuspoliitika. Nendes asjades mõne teise riigi tumedama taustaga taotlustele järgi andmine avavat tee õnnelikule tulevikule ja kestvalt õitsvatele idasuhetele.

Eesti venepoliitikat iseloomustab veider bipolaarsus, kus ratsionaalset ja rahulikku joont kisuvad vasakule või paremale mineviku taak, vanad vaenud ja enesekindlusetus. Me oleme kas ülbed või alandlikud, aga reeglina mitte väärikad.

Tõttan kohe ütlema, et taasiseseivumise järgsete suurte välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks võis taolisel bipolaarsusel olla oma tarvilik roll. Eesti ülesanne oli end impeeriumi haardest välja murda ja areneda nii legaalselt, majanduslikult kui eriti mentaalselt läänemaailma enesestmõistetavaks osaks.

Legaalselt ja majanduslikult oleme selleni jõudnud. Üha enam tundub mulle, et mentaalse arenguga tuleb veel palju vaeva näha. Vulgaarsotsioloogid räägivad teatavast post-kommunistlikust pohemlusest terves Ida-Euroopas. Eestis väljendub see enesekindlusetuses. Eesti venepoliitika on natuke nagu alkohooliku suhe viinaga. Ta kas ei joo üldse ehk teeskleb, et Venemaad ei ole olemas ja mängib “puhast” lääneriiki ainult läänesuunaliste huvide ja poliitikaga. Või võtab paar pitsi ja muutub sopajoodikuks – ükskõik milline positiivne venesuunaline suhe tähendab justkui kõigi rahvuslike huvide mahamüümist ja alistumist.

Mõistlike Vene suhete arendamise võti peitub suurel määral meie eneseusu tugevdamises. Niikaua kui eestlased pelgavad, et Eesti iseseivus on ajutine nähtus, või nagu bolševikud ütlesid, “kontrevolutsiooniline eksitus”, niikaua pendeldavad Eesti-Vene suhted bipolaarsete “ülbe-allaheitlik” äärmuste vahel.

Kodanike kohus oma riigi ees on oma riigist lugu pidada

Osa eesti välispoliitikat tegeleb katsetega muuta Venemaad. Tänaseks peaks isegi inglise kommunistidele, rääkimata eesti avalikkusest, selge olema, et Venemaa ei jaga Euroopa põhiväärtusi, mis puudutavad demokraatiat ja inimõigusi.

Samuti võiks meile olla selge, et kui meil on siiras tahtmine Venemaad neis küsimustes aidata, siis õpetamise asemel aitab sellises olukorras hoopis paremini eeskuju näitamine. Vana tarkus ütleb, et muuta tuleb julgeda asju, mida muuta saab. Ei maksa samuti unustada, et kui kõik kommunismi all kannatanud riigid põevad ikka veel eelmiste põlvede üleelamistest tekkinud komplekse, siis miks ei peaks samad kompleksid, ehk isegi teravamalt, esinema ka Venemaal.

Venemaad ei tule proovida muuta, vaid meie võimete kohaselt aidata muutuda. Selleks tuleb pigem tegeleda ise tugevnemise, arenemise ja väärtuspõhiste arengumudelite edukaks tõestamisega.

Pisut banaalsena võib selles kontekstis kõlada vana käibefraas: austa iseennast ja sind austatakse. Ometi näib mulle, et just sellelt aluselt saab arendada reaalolusid arvestava ent põhiväärtusi hoidva ja kaitsva eesti-vene suhtluse, tegelikult iga välissuhtluse.

Viimastel kuudel on paljud üliemotsionaalselt kritiseerinud näiteks Marko Mihkelsoni piirilepingu läbirääkimiste käimalükkamise eest, president Ilvest patriarh Kirilliga mitte kohtumise ja peaminister Ansipit temaga kohtumise eest. Piirilepinguga andvat me justkui midagi ära, Kirilliga kohtumine olevat Kremli käepikenduse ees lömitamine ja mitte-kohtumine vaat et ajaloolise suhete parandamise võimaluse ära lörtsimine.

Kõik need kommentaarid lähtuvad oma olemuselt eelarvamusest (et mitte öelda alaväärsuskompleksist), et eesti seaduslikud riigijuhid ei suuda või ei oska ajada Eesti rahva esindajatena Eesti huvides välispoliitikat.

Eesti riigijuhtidel on mitte ainult põhiseaduslik õigus vaid ka kohustus Eestit oma parima äranägemise järgi esindada ja kodanike kohus oma riigi ees on oma riigist lugu pidada. Loomulikult peab riigijuhte kontrollima ja kritiseerima. Ent niikaua kui ei saada üle hoiakust, et meie seadsulikult valitud juhid on a priori väljas riigi huvide kahjustamisel on väga keeruline ajada edukat ja usutavat välispoliitikat.

Lennart Meri kohta öeldi kunagi, et ta erineb eesti keskmisest poliitikust mitmeti, ent eriti ühes asjas. Nimelt ei olnud ei tema kui avalikkuse jaoks oluline, kes teda austas, vaid keda tema austas. Eestlastel on aeg võtta omaks sarnane joon suhtumises oma riiki.

Me oleme edukas, vaba ja iseseisev rahvas. Kui me tahame olla edukad rasketes välispoliitilistes suhetes, siis peame me eelkõige olema ka sõbralik, iseennast ja oma riiki austav rahvas. Kui esmaseks muutub küsimus, mida meie maailmast arvame, mitte vastupidi, siis saame ka maailma muuta.