Kui diagnoos tapab lootuse

Patsient saab otsuseid langetada üksnes maksimaalse info korral.

Kas arstid võivad infot oma patsientide eest salajas hoida? Mõni ütleb, et see pole üksnes mõistlik, vaid suisa vajalik. Nende väitel on lootusel tervenemise puhul kriitiline tähtsus. Ei tohi lubada, et sünge diagnoos lootuse tapab.

Oma mõjukas 1803. aasta teoses „Meditsitiinieetika” kirjeldas Inglise arst Thomas Percival arsti rolli kui lootuse ja lohutuse pakkujat. Ta märkis, et aeg-ajalt tuleb patsientide eest salajas hoida teavet, mis võiks neid ärevaks ajada. Percival hoiatas, et patsiendi eluiga võivad peale arsti tegude lühendada ka tema sõnad ja käitumine.

„Näen seniajani silme ees ta nägu. See oli mu arstikarjääri suurim viga.”

Kanada arst William Osler (kelle patsientide hulka kuulus ka luuletaja Walt Whitman) uskus samuti lootuse ravivasse jõusse. Osleri biograafi sõnul oli üks tema tähelepanuväärsemaid iseloomujooni „lakkamatu, ehkki teinekord põhjendamatu optimism”. 1958. aastal välja antud meditsiinieetika ja -seaduste raamatus märkis veel üks mõjuvõimas arst, et sageli on kliiniliselt mõistlik ja patsiendi huvides tema eest osa asju varjata.

Mõni aasta tagasi tegin samal teemal intervjuu ühe perearstiga. Ta kirjeldas oma esimest koduvisiiti 1960-ndatel, kui tema ja vanem kolleeg läksid koos vaatama üht elurõõmsat protestandist kirikuõpetajat. Tollel polnud õrna aimugi, et tal on kaugelearenenud käärsoolevähi tõttu jäänud elada ainult paar nädalat. Vanem tohter soovitas kirjutada välja suure koguse valuvaigisteid ja öelda, et tegemist on antibiootikumidega nakkuse vastu.

Üksainus sõna, žest või näoilme võib patsiendi meeleolu nii tõsta kui ka põrmu paisata.

Noorem arst, kellele see pettus ei meeldinud, palus kirikuõpetaja naiselt luba tõtt rääkida. Pärast pikki kahtlusi too viimaks nõustus. Kui õpetaja uudisest kuulda sai, langes ta nii suurde masendusse, et loobus ka valuvaigistitest. Ta oli kindel, et satub põrgusse. Üle neljakümne aasta hiljem ütles see arst mulle: „Näen seniajani silme ees ta nägu. See oli mu arstikarjääri suurim viga.”

Muutunud ajad

Tänapäeval paljudes riikides enam sellist arstlikku paternalismi ei kohta. Arstid peavad end kaitsma hooletussüüdistuste eest ja mõnikord pistma koguni rinda kriminaalasjadega. Seetõttu tuleb neil jagada patsiendile raviga kaasnevate riskide, oodatava tulemuse ja alternatiivsete võimaluste kohta üha rohkem teavet, olgu see kui tahes sünge. Siis on patsiendil võimalik anda nn informeeritud nõusolek.

Patsiendi nõusolekut ei tohi võtta sama möödaminnes nagu rongipiletit konduktori käest.

Tegemist on ühe kõige raskema ülesandega, millega arstid silmitsi seisavad. Kuidas ikkagi säilitada patsiendi lootust ja täita samal ajal kohustust teda teavitada? Üksainus sõna võib patsiendi meeleolu nii kergitada kui ka põrmu paisata.

Paljud arstid on nõusoleku saamisega hädas. Üks probleem on selles, et arstide õppeasutused ei õpeta seda põhjalikumalt ja arstid tegelikult ei teagi, mida nõusolek seaduse ja järelevalveorganite silmis tähendab.

Kui me ikka rahul pole, saame nõuda rohkem aega, et oma valikuvariante kaaluda.

Teisalt peavad arstid ka patsiendi nõusoleku hankimist tüütuks tööks ja jätavad selle sageli vähem kogenud kolleegide hooleks. Või siis nõuavad nõusolekut ooteaega andmata, justkui nad ei teakski, et patsient kuuleb kogu infot nende käest alles esimest korda.

Tegelikult peaks andma patsiendile võimaluse, eriti keerulisema juhtumi korral, piisavalt järele mõelda. Tema nõusolekut ei tohi võtta sama möödaminnes nagu rongipiletit konduktori käest.

Soovimatult viljatuks

Probleem muutub eriti teravaks siis, kui patsiendilt võetakse nõusolek kõigest mõni tund enne suurt operatsiooni ja mitu kuud pärast viimast konsultatsiooni kirurgiga.

See võib viia operatsioonideni, mida patsiendid ei mõista ja teinekord ka ei soovi.

Üks mu kolleeg rääkis patsiendist, kes ütles käru operatsioonisaali poole lükkavale sanitarile, kui väga ta lõikust ootab. Õnnelik patsient rääkis, et kui ta on terveks ravitud, saab ta hakata pisiperet planeerima. Tegelikult lahutas ainult mõni meeter teda emaka eemaldamisest.

Kärulükkaja kutsus viivitamatult arstid ja operatsioon lükati edasi. Patsient kas polnud saanud kogu vajalikku teavet või polnud seda lihtsalt mõistnud.

Arstid peavad mõnikord pistma koguni rinda kriminaalasjadega.

Kui me tahame rohkem infot, siis peaksime esitama protseduuri üksikasjade ja muude võimaluste kohta ka rohkem küsimusi. Peaksime küsima, kui palju selliseid ettevõtmisi on arstil korda läinud. Ja kui me pole vastusega rahul, peaksime küsima ka teist arvamust.

Me saame arstilt ka küsida, mida tema meie asemel teeks või mis nõu annaks, kui patsient oleks tema enda laps või vanem. Ja kui me ikka rahul pole, saame nõuda rohkem aega, et oma valikuvariante kaaluda.

©Project Syndicate 2015

KOMMENTAAR: Patsient peab kuulma tõde

Elvis Veidrik, Eesti Patsientide Esindusühingu jurist

Eesti patsientide esindusühing nõuab, et tulenevalt seadusest avaldataks kõikidele patsientidele nende tervisest tulenevad olulised asjaolud.

 

Kõigi oluliste asjaolude avaldamise nõue tuleneb võlaõigusseaduse § 766 lg 1, mis kohustab tervishoiuteenuse osutajaid patsienti igakülgselt teavitama ja lubab tervishoiuteenuseid osutada ainult patsiendi nõusolekul.

 

Euroopa inimõiguste konventsiooni 8. artikli kaitsealas on isiku õigus otsustada oma kehalise puutumatuse üle ja teha otsuseid oma kehasse sekkumiseks (sh meditsiiniliseks sekkumiseks). Sellise otsuse tegemise eeldus on piisava informatsiooni olemasolu.

 

Juhul kui patsient ei ole piisavalt informeeritud, ei saa ta teha enda jaoks parimaid valikuid. Patsiendi õigus nõusolekule sisaldab ka õigust ravist keelduda, olenemata keeldumise võimalikest tagajärgedest, ja antud nõusolek tagasi võtta.

 

Euroopa inimõiguste kohtu praktika järgi on igasugune kohustusliku iseloomuga meditsiiniline meede isiku eraelu riive. Samuti sätestab see artikkel riigi positiivse kohustuse kaitsta igaüht selle eest, et ükskõik kes tema eraellu ebaseaduslikult sekkuks.

 

Pakkuge nõustamist

 

Meie ühingul on oma klientide kaudu mitmeid näiteid, kus tervishoiuteenuse osutaja ei võta teadva nõusoleku lehte endiselt arvesse kui tähtsat juriidilist dokumenti. Selline käitumismall võib viia olukorda, kus patsient ei ole oma protseduurist piisavalt hästi informeeritud ning hiljem võib tekkida arsti ja patsiendi vaheline vägikaikavedu, mille saaks juba eos ära hoida.

 

Kui arst teab, et ta peab teatama patsiendile tema tervise kohta mõne raske asjaolu, siis on arstil õigus ja kohustus astuda samme selle info leevendamiseks. Selle asemel et olulist infot varjata, võiks arst võtta selleks hetkeks kõrvale kas mõne oma kolleegi või sotsiaaltöötaja, kes vajaduse korral oleks kohe patsiendile toeks.