Kui valitsemises puudub rotatsioon, siis tekib mutatsioon

Kaua võimul istunud inimesed stagneeruvad ja puituvad, kaotavad intuitsiooni ehk „njuhhi”, kui kasutada venekeelset väljendit.

Haabersti ringristmik, riigi pealinna kõige „ohtlikum” ehk liiklusõnnetuste rohkeim ristmik on koomas. On alanud mastaapne ümberehitus, millest on aastaid räägitud. Tulevik terendab mitmetasandilise Moolokina, mis neelab sõidukeid igast suunast ja need sama kiirelt välja sülgab. Ristmiku taga elab 60 000 inimest, ristmiku kaudu liigub hommikuti linna poole 20 000 inimest. Uusi kortermaju kerkib endistele Harku järve äärsetele põllumaadele nagu seeni pärast vihma. Praegu on seal üks sõidurada ja autode karavanid otsivad ümberkaudsete tänavate kaudu teed nagu veeojad, mis suunduvad ookeani poole.

Palju aastaid tagasi käisin USA riigidepartemangu kutsel Ameerikas. Ajakirjanikele tehti hästi konditsioneeritud õhuga bussikeses ringsõit mööda Washingtoni ja tutvustati mitte ainult seda ühte „valget veerandit”, antagu mulle andeks. Selles valges veerandis asuvad kõik need olulised valitsusasutused ja arhitektuuripärlid, mida tunneb kogu maailm. Aga kolmveerand Ühendriikide pealinnast on asustatud musta nahavärviga inimestega ja osa sellest näeb väga erinev välja.

Mõne aja pärast jõudis meie bussike tänavatele, kus asfaldis haigutasid seasuurused augud ja nendest kasvasid välja toredad noored puud. Kahel pool teed seisid väsinud majakesed, mille trepiterrassidel istusid ka kuuma ilmaga musta sukkmütsi kandvad inimesed, kes tihti midagi suitsetasid ja alati meid kahtlustavalt silmitsesid.

Naiivne nagu ma olin, küsisin meie reisijuhilt, miks neid tänavaid ära ei parandata. Sain esimese õppetunni demokraatia argipäevast. Vene emigrantide järeltulija vastas enesestmõistetavalt: „Sest need inimesed, kes siin elavad, ei käi valimas!” Jah, loogiline, miks nende tänavaid parandada, kui sellest pärast mingit kasu ei tõuse?