Toonitan, et välisinvesteeringud on olulised meile kõigile, lasteaiakasvatajast pensionärini, kes ei pruugi ettevõtluses toimuvaga üldse otseselt seotud olla. Välisinvestorite lähteriigid on huvitatud oma investeeringute kaitsest ja meie riigi julgeolekust. Mida suurem on investeering, seda püsivam ja põhjalikum on selle mõju kogu ühiskonnale.

Esimene välisinvesteeringute laine mõjutas meie majandust 15–20 aasta eest, siis tuldi otsima enamasti just odavat tööjõudu ja väikesi tootmiskulusid. Need investeeringud aitasid meid sinna, kus oleme praegu – rikaste riikide klubi esikusse. Selle äri aeg on nüüd läbi saamas ja investorid, kes pole muutunud oludega kohanenud, lahkuvad. Riikidesse, mis vastavad nende ootustele. Pole põhjust neid ka kinni hoida, sest meil on enamat pakkuda kui madalad personalikulud.

Mõned välisinvestorid – näiteks Põhjamaade pangad ja jaeketid – tulid Eestisse turu pärast. Nüüd, kui turg on nii jae- kui ka äriklientidele mõeldud teenuseid täis, siia enam turu pärast ei investeerita, pigem viiakse kapitali aegamisi välja või jagatakse turgu ühendamis- ja ülevõtmistehingutega.

Eestisse investeeriti ka meie loodusressursside, see tähendab puidutööstuse ja toiduainetööstuse toorme pärast. Need ressursid on meil endiselt olemas, aga piiratud hulgal. Jätkuvalt tuleb nendes sektorites kasvatada loodavat lisandväärtust, toota keerukamaid tooteid – kuid sellestki Eesti järgmiseks arenguhüppeks ei piisa.

Logistilise asendi toel võiksime ka edaspidi välisinvesteeringuid saada. Nüüd kasutavad rahvusvahelised ettevõtted rohkem nearshoring´ut – tootmist lõppturule lähedal asuvates turvalisema keskkonnaga asukohtades, sest nii on tarnekindlus ja kvaliteet kontrolli all.