Oudekki Loone Foto: Martin Dremljuga

Kujutage ette, et te möödute tiigist ja näete uppuvat last. Kas te päästate lapse või kalkuleerite, et ehk jääte tööle hiljaks, ja püüate kindlaks teha, ega laps pole muslim või mustanahaline? Ma arvan, et vastus on ilmne. Kõigepealt tuleb päästa laps. Kui ta ei tea, kus on tema kodu, kui tal ei ole kodu, siis tuleb küsida abi lähima linna sotsiaaltöötajalt.

Kujutage ette, et Venemaa valitsus kukub kokku. Iga päev tuleb üle Eesti piiri 200–800 inimest, kellel ei ole dokumente (ja kes on pärit väga erinevatest maailma paikadest). Nad on hirmunud ja ütlevad, et nemad tagasi ei lähe, laske või maha. Laseme maha? Kindlasti mitte. Püüame leida neile mingi peavarju. Pärast seda tuleb meil igaühe kohta kindlaks teha, kas tegemist on põgeniku, majandusimmigrandi, kodusõja aktiivse osalise, terroristi, mafiooso või kellegi teisega, et tema tuleviku kohta otsus langetada. Selleks et protsess oleks inimlik, kiire ja aus, tuleb ilmselt küsida abi ja solidaarsust meie Euroopa Liidu kaaslastelt, sest üksnes Eesti ressurssidest jääb väheks.

« Avalehele 128 Kommentaari