EPL

Sageli jääb selleteemalistest sõnavõttudest mulje, et meil on kaks äärmuslikku võimalust: rangelt elukohajärgne kooli määramine või vanemate valik ja laste järjestamine katsete tulemuste järgi. Esimesel puhul koonduvad rikkamad pered paremate koolide lähedusse, mis tüüpiliselt paiknevad kesklinnas. Teisel puhul on perede roll transpordi, etteõpetamise ja sotsiaalse turvalisuse mõttes rikkamate poole kaldu.  Pole lõpuni kindel, kumb hälve tekitab suurema haridusliku kihistumise.

Ega ranget elukohajärgsust hästi ette ei kujutagi. On ju suure hulga inimeste tööelu seotud Tallinnaga (või mõne muu keskusega), kodu aga asub naabervallas või -linnajaos. Ilmselt on säärastel peredel palju häid argumente, miks nad eelistaksid vanemate töökoha lähedast või vanaemade-vanaisade kodu lähedast kooli. Narr oleks seda keelata ja uks kooli valimiseks ongi lahti. Teine koolivaliku päästik on spetsialiseeruvad koolid – raske on põhjendada muusika- ja balletikooli katsete mittelubamist.

Peale praktiliste kaalutluste saadab kooli valimise võimaldamist sageli ka meeldiv filosoofiline foon: inimesed ise teavad, mis on neile parim. See läheb suurepäraselt kokku argumentatsiooniga, millele toetudes turupõhimõtteid avaliku teenuse pakkumisse tuuakse. Paradoksaalselt on kvaasiturgu (peaaegu nagu turg) haridussüsteemis peetud nii võrdsuse lõhkujaks kui ka loojaks.

Euroopa riigid on lahendanud laste ja koolide paaripanemist erinevalt. On  riike, kus kooli valik on pigem valikut mittesoosiva, kuid ka seda mittekeelava poliitika kaasnähe. On riike, kus lapsevanematele valikuvõimaluse andmine on selge ja juhitud viis haridusteenust pakkuda.  Probleemid on mõlemal juhul paljuski sarnased ja need võib kokku võtta kui vajaduse turu kontsentratsiooni ohjeldada. Sestap, kui soosida lapsevanemate valikut ehk turgu, võib muu maailma kogemustele toetudes väita, et valikumudelit peaks rikastama piirangute ja täiendustega. Esiteks, väheste võimaluste või piiratud informeerituse tingimustes ei võimalda valik turu eeliseid realiseerida. Teiseks, vaba valikuga kaasa mängivaid sotsiaalseid eeliseid (kõrgem sotsiaal-majanduslik staatus) tuleks ohjeldada, et saavutada hariduse kõiki hõlmavat eesmärki.

Aktiivsust eeldav avaliku teenuse disain peaks näiteks arvesse võtma lapsevanemate kui valiku tegijate erinevat suutlikkust ning looma ajendi- ja toetusskeeme nende erinevuste ühtlustamiseks. Need erinevused markeerivad tihti sotsiaalseid klasse ja tulenevad erinevustest perede sotsiaalses ja kultuurilises kapitalis. Seda kinnitavad mitmed uuringud, muu hulgas ka meie endi aasta alguses tehtud piloot-uuring, mis näitas, et seitsme Tallinna kesklinna kooli algklasside õpilastest tuleb üle 70% ühiskonna kõrgklassi peredest, 85% õpilaste emal on kõrgharidus ja 68% õpilaste puhul ka isal.

Koolitransport ja -kompass

Üks oluline valikut soosivate süsteemide tingimus on, et lapsevanemaid toetatakse valiku tegemisel neile adekvaatse info andmisega. See ei tähenda koolide eksamitulemuste edetabeleid, mis on paljudes riikides keelatud, vaid midagi tänavuse valijakompassi laadset, mis võimaldab kaardistada koole oma lapse ja enda eelistuste järgi. On ka riike, kus peale ulatusliku info pakkumise on ametis nn tuutorid, kes lapsi ja lapsevanemaid kooli valikul nõustavad, kuid mis Eesti väiksuse puhul oleks pigem ülepingutamine.

Teine märksõna oleks võrdne ligipääs ehk koolitranspordi võimaldamine. Kui seda teenust ei pakuta, siis suure tõenäosusega võidavad valikust vaid need, kellel on võimalik oma valikud realiseerida.

Kolmas oluline tingimus on, et koolivalikumudel peab välistama kooreriisumise. Ainus teadaolev kooreriisumise vältimise võimalus on tsentraalselt juhitud vastuvõtt. Kui turupõhist avaliku teenuse mudelit au sees pidavad riigid usuvad kooli autonoomia ja edukuse vahel olevasse positiivsesse seosesse, siis koolidesse vastuvõtt moodustab siin selge erandi. Nagu ka see, et seitsmeaastastele koolikatseid ei korraldata, vähemalt mitte avalik-õiguslikes koolides.

Pigem on laste koolidesse jagamine kohaliku omavalitsuse või riigi vastutusel ja selle elluviimise juhtmõtteks on selgelt määratletud sotsiaalsed eesmärgid. Näiteks: kui palju lähtuda elukohalähedusest, mil määral rakendada positiivset diskrimineerimist ehk nõrgemate eeliskohtlemist, kui suure eelise annavad õed-vennad, kas peaks kasutama kodust keelt arvestavaid eeliskvoote, milline osa jagatakse näiteks loterii alusel (mis on muide odav ning sugugi mitte halb alternatiiv laste ja koolide paaripanekuks) jne. Lapsevanemad määravad oma eelistuse, koostades olulisuse järjekorras nimekirja koolidest, kuhu nad sooviksid oma lapse panna. Jaotuse aluseks on tsentraalselt kokku lepitud koolide prioriteedid ühelt ja lapsevanemate eelistused teiselt poolt.

Teadmatus või pahatahtlikkus?

Muidugi, ülaltoodud ridade kirjutamise aluseks olevate riikide kogemusi ei saa võtta ideaallahendusena ja saadud jaotuski ei pruugi olla alati hea. Esiteks täiustavad kõik riigid pidevalt oma haridussüsteemi ja nende järeldused ei ole sugugi ühesed. Teiseks on kontrollitud valiku edukas käigushoidmine ja vajalike tingimuste loomine suur töö nii harjumuste ümberkujundamise kui ka rahalises mõttes. Näiteks lisanduvad informatsiooni otsimise või edastamise ja transpordiga seotud kulud, mis praegu on jäetud lapsevanemate kanda. Küll aga oleks säärase korraldusega võimalik jõu-da tasakaalustatuma mudelini, säilitada samal ajal lapsevanematele valikuvõimalus, kuid säästa lapsi katsetest ja sellega kaasnevatest otsestest ja kaudsetest kuludest. Tallinna haridusameti komisjonipõhistel koolimääramistel, kus Nõmme lapse kodulähedane määratud kool on Mustamäel, ja koolikatsetel kui vanemate vaba valiku realiseerimise ainukesel võimalusel ei ole midagi pistmist hea halduspoliitikaga. Ainuke õigustus tänasele olukorrale võib olla see, et Tallinna koolivaliku süsteemi loomisel ei oldud pahatahtlik, vaid kõik on tingitud lihtsalt teadmatusest.

Lõpetuseks veel üks remark. On kostnud arvamusi, et katsed olevat nagu tore kogupereüritus. Kindlasti on lapsi ja lapsevanemaid, kelle jaoks see nii ongi, aga jutt katsetest kui selles eas oleva lapse elementaarsete oskuste testimisest ei saa paika pidada. Vastasel juhul ei täidaks ju katsed oma eesmärki, sest suur enamik teeks need võrdselt hästi ära.  Kui see nii ongi, siis saab ikkagi lõpuks määravaks miski muu ja just see muu tekitabki müüte ja tingib lapsevanemate nn strateegilise käitumise ja manipulatsioonid. See omakorda loob soodsa pinnase eelkoolitööstusele.

Eelkooliski pole midagi olemuslikult halba, aga kui see on suunatud vaid katseteks ettevalmistamisele, siis on selle kasutegur pigem võrreldav potipildumisega.

Samal teemal:

Triin Lauri, Kaire Põder „Kuidas jagada eliitkooli kohti”, EPL 06.01.