Kuidas põrgata majandusega kriisist välja, mitte puruneda
Kui viskad vastu maad tennisepalli, põrkab see tagasi. Kui viskad veiniklaasi, puruneb see kildudeks. Mis juhtub koroona tõttu langeva majandusega: kas see põrkab või puruneb?
Vastus ei pruugi olla ilmne, nagu näitab uuring, mille me tegime Sebastián Bustosega möödunud kriiside kohta. 2008. aasta ülemaailmne finantskriis laastas kõige vähem finantskeskustega riike nagu USA ja Šveits, kõige rohkem said pihta hoopis Kreeka, Baltimaad, Itaalia, Iirimaa, Hispaania ja Portugal. 1980-ndate alguse Ladina-Ameerika võlakriis tabas kõige raskemalt Boliiviat, Uruguayd ja Tšiilit, ent Mehhiko, kust kriis algas, ja Paraguay kannatasid kõige vähem. Pärast 2011. aasta araabia kevadet vähenes SKP Tuneesias, kust see kõik algas, 2% ja Egiptuses üldse mitte, ent Liibüa, Süüria ja Jeemen varisesid täiesti kokku.
2008. aasta kriisi ja Ladina-Ameerika võlakriisi suurimad kannatajad olid jooksevkonto suure defitsiidiga maad. Kapitalivoogude kokkukuivamise tõttu ei saanud nad seda enam rahastada. Nende kriiside puhul tähendas vastupanuvõime suutlikkust asendada importi ja suurendada eksporti. Riikides, mis seda ei suutnud – nagu Kreeka –, kahanes majandus ja maksutulu katastroofiliselt, viies riigivõlakriisini. Araabia kevade puhul oli põhierinevus selles, kas riigis suudeti korraldada suhteliselt ladus poliitiline üleminek või riigivõim purunes ja algas kodusõda.
