Foto: Kollaaž, Delfi/Eesti Päevaleht

1. samm - Eelarve

Rahalise toetuse suurus mõjutab otseselt spordi edukust ja kandepinda igas riigis. Seda kinnitavad erinevate riikide uuringud. Samuti väide, mis leidis kinnitust Londoni olümpial – kes investeerib rohkem, sellel on suuremad võimalused, et nende riikide sportlased jõuvad oma ala tippu. Suurbritannia saavutas 1996. aasta Atlanta olümpial vaid ühe kuldmedali, millele järgnesid avalikud arutelud ja lõpuks spordi rahastamise printsiipide muutmine ja kokkuvõttes rahastamise suurendamine. Tulemus – Londoni olümpial võitsid Ühendkuningriikide sportlased 29 kuldmedalit.
Eesti sport vireleb aga vaikselt oma elu, kokku rahastatakse sporti 12-st eriallikast. Praegust rahastamise mudelit tuleks kindlasti lihtsustada ja eelarvet kõvasti suurendada. See eeldaks täna kokkulepet kultuuriministeeriumi, siseministeeriumi, haridus-ja Teadusministeeriumi ja sotsiaalministeeriumi vahel.

Kriitilist analüüsi vajab ka kultuurkapitali ja hasartmängumaksunõukogu töö, kuna mõlemad jagavad hasartmängumaksust laekuvat raha. On variant liita nende toetussummade jagamine.
Kultuuriministeeriumil tuleb EOK-ga jätkata tihedamat ja konkreetsemat suhtlemist, et poleks meedia vahendusel rääkimist ja survestamist.

2. samm - Nähtavus

Üle tuleks vaadata riiklikud struktuurid ja üldpoliitika spordi kujundamisel Eestis. Kõik analüüsid näitavad selgelt, et saavutussport on väga tähtis, kuid sama oluline on riigi (kultuuriministeeriumi spordi osakonna) ja Eesti Olümpiakomitee suhestumine ühiskonda ja info vahendamine. Ei pea olema väga suur asjatundja väitmaks, et võrdselt tähtsad on riiklik kommunikatsioon ja selgitused rollimudelite üle, kes mille eest vastutab spordi süsteemis. Täna näen siin suurt arengupotensiaali, sest spordi üldist kuvandit on kõvasti raputanud dopinguskandaalid Eestis (Veerpalu juhtum) ja maailmas (viimati IAAF-s).

3.samm – Osalemine spordis

Kuigi arusaam nö rahvaspordi ja saavutuspordi erinevusest on vaieldav, saab üldiselt väita, et edukad sportlased tulevad siiski iga riigi populaarsete spordialade hulgast. On olemas selge seos massialade ja võidetud medalite vahel olümpiamängudel.

Samas annab massialade eelisarendamine tugeva tõuke ka rahva terviseliikumisele. Kui ei tule medaleid, siis rahvas vähemalt spordib; jookseb terviseradadel, mängib korvpalli , jalgpalli, võrkpalli , tennist, golfi, suusatab jne .

On ka erandeid. Olümpiavõitjate Erika Salumäe - trekisprint ja Ants Antson - kiiruisutamine kuuluvad vähearendatud spordialade hulka Eestis. Kuigi õnneks käib ka siin töö vaatamata kehvale rahaseisule.

4.samm – Talendiotsimise süsteem

Väikese rahvaarvuga riigis on tulemusrikas talendiotsimise süsteem eriti oluline. Spordipoliitika kujundajad koostöös spordialaliitudega peavad panema suuremat rõhku talentide leidmisele ja hoidmisele ning väljatöötama hästitoimiva skautimise süsteemi. Rohkem tuleks kaasata teadlasi. Ka rahalisi vahendeid.

Mõned aastad tagasi riigikontrolli küsitlusele vastanud 19 spordialaliidust 7 tunnistas, et neil on olemas mingisugune seiresüsteem, mille eesmärgiks on talendiotsing ning vaid 3 alaliitu pidas seda süsteemi toimivaks.

Eriti tähtsal kohal on talentide hoidmine noorteklassist täiskavanute sporti sirguvate sportlaste seas. Alade lõikes on mõistagi erinevusi pallimängude ja individuaalalade talentide leidmisel.

5. samm – Sportlaskarjäär -ja selle järgne toetus

Eesti sportlased, kes kuuluvad riigi TOP 3 parema hulka, loevad ennast reeglina täiskohaga profisportlasteks (87 % ) ja on selle näitaja poolest maailma absoluutses tipus. Näiteks Soomes on see näitaja 64%, Austraalias 23%, Hollandis 50%.

Muret teeb, et väga paljud andekad sportlased lõpetavad oma karjääri enne, kui on jõudnud maailma või Euroopa tippu. Alaliidud ja spordi arendamise eest vastutavad organisatsioonid mängivad seega tähtsat rolli sportlaste toetamisel nende spordi tegemise ajal. Aga ka hiljem, kui suurt edu saavutanud tippsportlased (MM, EM ja OM medaleid võitnud sportlased ) lõpetavad karjääri ja siirduvad nö tavaellu. Sportlaskarjääri tugisüsteemi tuleb edasi arendada ja toetada ka karjääri – ja õigusnõustamist. Kurvaks näiteks on kindlasti maailmameister Andrus Värnik. Kuid näiteid on teisigi.

6. samm – Treeningtingimused ja tugiteenused

Väga head treeningtingimused on eelduseks, et sportlane üldse jõuaks maailma tippu. Maailmas on hulgaliselt näiteid, kuidas tenniseväljakute hulk on mõjutanud erinevates riikides tennise populaarsust ja sportlaste rahvusvahelist edu. (Boris Beckeri ja Steffi Grafi tennisebuum Saksamaal ). On aga ka teisi näited – vehklemine Eestis - , kus tagasihoidlikes tingimustes on jõutud maailma tippu. Kuid vehklemine on väikese kandepinnaga ala, suuremate alade nagu korvpall, jalgpall, kergejõustik, tennis, golf jt rahvusvahelisse tippu jõudmine on ilma väga heade treeningbaasideta praktiliselt võimatu.

Üldjuhul on spordibaasid Eestis tasemel, kuid enne uute ehitamist tuleks siiski kaaluda, milliste ehitiste ülalpidamine on riigile jõukohane ja kus võiks olla palju kasutajaid.
Eraldi teema on tugiteenused. Kui massaaži ( 95%), spordiarstiteenust (86%), jõu- ja vastuspidavusteste ( 73%) ning füsioteraapia (73%) teenused on sportlastele kättesaadavad, siis muud teenused - biomehaanika ja selle tulemuste analüüs, toitumis-, füsioloogiline ja psühholoogiline nõustamine, õigus-, finants- ja karjäärinõustamine- ei olnud sportlastele kättesaadavad.

7. samm – Treenerid

Mõnedes riikides on kõrgelt hinnatud ja kvalifitseeritud treenerid saanud standardiks ( Austraalia, Prantsusmaa – ujumine ). Samas on riike, kus treenerid on alamakstud, vähe hinnatud või teevad oma tööd vabatahtlikkuse alusel. Eesti kohta tuleb öelda, et viimasel ajal on märgata positiivseid arenguid, sest treenerite töö tasustamise küsimused hakkavad leidma lahendusi.
Et ka Eestis muutuks treeneritöö kõrgelt hinnatuks, tuleb nende arengutega jätkata. Kuid samas püsib paljudel spordialadel treenerite töö siiski fanatismil.

8. samm – Rahvusvahelised tippvõistlused Eestisse

Koordineeritud lähenemine kodus peetavatele rahvusvahelistele võistlustele on väga tähtis. Mitmed uuringud näitavad, et rahvusvaheliste võistluste korraldamine kodus annab positiivse efekti spordiala rahvusvahelisele edule ja üldisele populaarsuse kasvule. Eestis on selle heaks näiteks suusatamise Otepää MK etapp, mille korraldamist alustati 1999. aastal ja millele järgnes suur edulugu. Eesmärk võiks olla rohkem toetada suuremate alade tiitlivõistluste korraldamist Eestis või kahasse tegemist naaberriikidega (korvpalli, võrkpalli ja jalgpalli EM finaalturniir, talialade MK etapid).

9. samm - Teadussaavutuste kasutamine spordis

Üldjuhul on meie treenerid ja sportlased väga huvitatud teadmistest ja spordiga seotud teadusuuringutest. Riigikontrolli uuringust selgus, et 93% treeneritest otsib vähemalt korra aastas iseseisvalt treeneritööga seoses teadusinfot, 66% treeneritest on osalenud mõne spordiorganisatsiooni korraldatud koolitusel või seminaril. 77% treeneritest leiab, et info teadussaavutuste kohta jõuab nendeni halvasti.

Teadusinfo liikumine on meil viimasel ajal tõhusamaks läinud, kuid spordiregistri haldamise võiks viia kultuurimimisteeriumi alla, sest riigil ei ole ju üldjuhul tavaks, et riigi registrite haldamine toimuks väljaspool valitsusasutusi.

Kokkuvõte

Võttes arvesse, et enamus spordialaliite virelevad rahapuuduses, tasuks kaaluda tippspordi juhtimise ja rahastamise mudeli muutmist. Selge on see, et täna seisame teelahkmel.

Suurenema peaks kultuuriministeeriumi roll ja võimekus, et tuua rohkem raha eesti sporti ja EOK peab leidma endas oskusi, kuidas erasektorit rohkem kaasata. Eesti spordis ringleb hinnanguliselt 140 miljonit eurot, erasektorist tuleb sellest 26 miljonit. Veel aastaid tagasi andsid sponsorid 32 miljonit. Ajad olid järelikult paremad.

Või peaksid poliitikud ikkagi suurendama hasartmängumaksunõukogule minevat protsenti, kus oma osa lotorahast saab ka sport. Või luua hoopis kultuuriministeeriumi alla uus keskus, kes tegeleb Eesti tippspordi juhtimisega ja EOK-le jääb Eesti sportlaste olümpiale viimise ning olümpiaideede populariseerimise ülesanne. Nagu Suurbritannias. Arutleme.