Nalja tegid ahvid loomaaias, eestlased käitusid tõsiselt ja väärikalt. See polnud mitte ainult Pätsi ajal nii, vaid juba varemgi. Suureks eeskujuks olid Saksa parunid, sest nemad olid Euroopat näinud haritud mehed ja neilt oli palju õppida. Olin päris pisike poiss, kui onu mind parunite juurde kaasa võttis. Mitte mõisa – sinna poleks teda sisse lastud –, vaid parunite hauakambrisse. Onu oli tugev nagu pull, tõstis kivikirstult kaane maha ja näitas mulle parunite muumiaid.

On täiesti selge, et rangelt isamaalise kasvatuse saanud inimestele ei saanud pähegi tulla kedagi ahistada või kuskilt krabada.

„Nad ei liiguta üldse,” ütlesin mina üllatunult.

„Eurooplased,” sõnas onu tunnustavalt. „Nii on kultuurse rahva seas kombeks. Aga meil…” Onu lõi põlglikult käega. „Sirgu Priidu keerles eile kõrtsis nagu vurrkann ja katsus ennast selja pealt sügada. Mitte inimene, vaid kloun! Ära sina, Ivan, kunagi selliseks matsiks muutu. Vaata neid Saksa härrasid ja pea meeles, kuidas on sünnis ennast ülal pidada.”

Minu isa oli rahvuslikult meelestatud ja võttis eeskuju meie oma ärkamisaegsetest suurmeestest. Pussu laadal oli tal õnnestunud vahetada põrsas Kreutzwaldi kipsist rinnakuju vastu. Sellest kujust sai isa suur iidol, iga päev istus ta mitu tundi Kreutzwaldi kuju kõrval ja üritas püsida täpselt sama liikumatu.

„Vaata, poiss!” ütles ta mulle, sügav austus hääles. „Sellised olid meie, eestlaste juhid. Nagu kaljurahnud! Kas sina tahad ka kunagi niisama kangeks meheks saada?”

„Tahan ikka,” vastasin mina.

„Tubli!” kiitis isa. „Ära siis rohkem jookse ega müra, see pole õige eestlase mood. Tule istu minu kõrvale sängi serva peale ja katsume olla lauluisa väärilised.”

On täiesti selge, et rangelt isamaalise kasvatuse saanud inimestele ei saanud pähegi tulla kedagi ahistada või kuskilt krabada. Osati kultuurselt pidu pidada. Mäletan, kuidas ma 1930. aastate lõpul käisin Pärnu rannasalongis, kus esines Raimond Valgre orkester. Mängiti „Muinaslugu muusikas” ja teisi imekauneid viise. Inimesed istusid viisakalt oma koha peal ja kuulasid, käed põlvedel. See oli tol ajal selline üleüldine komme, sest käed olid tööinimese suurim vara ja neid näidati uhkusega. Mehed istusid ühe seina ääres ja naised teise seina ääres. Põrand oli tühi, värskelt pestud – küll oli ilus vaadata! Ja üks tigu roomas seal. Ei tea, kuidas ta tuppa oli sattunud. Peo alguses hakkas saali ühest otsast tulema ja peo lõpuks, kui Valgre pillid kotti pani, oli tigu peaaegu keset põrandat jõudnud. Siiamaani on see meeles. Aga niisugustest tühistest tralledest, mida tänapäeval peetakse, kus tibla kombel muudkui kisatakse ja keksitakse, ei jää mingit mälestust.