Foto: Andres Putting

Tunnustatud haridusanalüütiku John Hattie järgi tuleks õpilaste edenemine teha kõigile asjaosalistele nähtavaks, et iga osapool saaks oma panuse anda. Näiteks tuleks jälgida õpilaste edenemist gümnaasiumi jooksul. Just seda ka uus mõõdik ühe võimalusena teha aitab.

Gümnaasiumi panuse hindamiseks arvestatakse õppimise lõpptulemustest (gümnaasiumi riigieksami punktid) analüütiliselt maha õpilase panus tema lähtetaseme (põhikooli eksamitulemus) alusel. Selleks arvutatakse kooli õppima asunud õpilaste põhikooli lõpueksamite tulemuste alusel neilt gümnaasiumi lõpuks oodatav tulemuste tase ehk prognoos.

Lisaks võetakse arvesse täiendavaid tegureid nii õpilase kui kooli ja piirkonna tasemel. Õpilase tasemel vaadatakse tema sugu ja vanust, kooli ja piirkonna tasemel aga kooli suurust, õppekeelt, kooli võimalust õpilasi valida ja kohaliku omavalitsuse arengu indeksit.

Idee pole maailmas uus

Juba oma 2003. aasta artiklis reaõpetaja ja tippõpetaja võrdlusest tõdeb John Hattie, et kuna varasemate oskuste tase on oluline tulemuste mõjutaja, tuleks kasutada õpilaste edenemise jälgimiseks lisandväärtuse mudelit.

Vastav teooria loodi juba möödunud sajandi viimastel aastakümnetel. See võimaldas uurida, kuidas mõjutavad erinevad faktorid õpilaste edasijõudmist.

Kuna erinevaid uuringuid ilmus tuhandeid, tekkis vajadus need kokku võtta suuremas meta-uuringus, mis vastaks küsimusele: milliste meetoditega tasub koolis tegelda ja millistega mitte. Sündis Hattie tuntud võtete edetabel, mis reastas koolis kasutatavad võtted nende mõju põhjal õpilase kognitiivsesse arengusse.

Uus mõõdik aitab kaasa iga õpilase arengule

Uus mudel on hea, sest see võtab ühtviisi arvesse nii tugevate kui nõrkade õpilaste edenemise, mitte vaid lävendi ületamise, kuhu võib minna kogu õpetamise tähelepanu.

Heade lisandväärtuse tulemuste saavutamiseks tuleb tegelda kõigi õpilastega. See on keeruline, sest õpilaste võimekuse hajuvus ühes klassis on märgatavalt suurem kui PISA tulemuste hajuvus riikide vahel või riigieksamite tulemuste hajuvus koolide vahel.

Tihti ignoreerivad õpetajad seda, üritavad näha igas õpilases keskmist õpilast ning võtta selle keskmise seisukohast läbi kogu õppekava.

Kujundava hindamise idee looja Dylan Wiliam väidab, et kui õpilast õpetada tema võimekuse tasemel, tekib tal automaatselt ka motivatsioon. Sest igaüks on huvitatud arenemisest, kui talle luuakse jõukohased tingimused. Ka uus õpikäsitus näeb ette huvi tekitamist igas õpilases.

Lev Võgotski põhjal on teada, et õpilased on võimelised arenema oma lähema arengu tsoonis. Seega peaksid õpetajad kasutama kujundavat hindamist, et see lähima arengu tsoon üles leida, ning õpetama seda, mida õpilased veel ei tea, kuid mida on võimelised ära õppima.

Carol Dweck, keda peetakse tänapäeva hariduse Sigmund Freudiks, väidab, et lapsi ei saa jagada andekateks ja mitteandekateks, vaid kõik õpilased on võimelised arenema (growth mindset). Seda tänu aju erakordsele plastilisusele.

Aju kohanemisvõime on suur. Selle äraspidine külg kajastub tõdemuses, et kui andekad inimesed panna keskpärastesse oludesse, siis nad kohanevad ka ja muutuvad keskpärasteks.

Töökus, optimism ja edu

Äärmiselt oluline on töökus. Carol Dwecki õpilane Angela Lee Duckworth väidab oma sellel aastal ilmunud raamatus „Grit“, et töökus läheb arvesse kaks korda, sest andekus korda töökus annab võimekuse ning võimekus korda töökus annab saavutuse. Sellest tulenevalt on olulised ka enesekontroll ja visadus.

Elus edu saavutamiseks tuleks õpilasi õpetada märkama enese ümbruses pikaajalist pühendumist väärivaid eesmärke ning nendele segamatult pühenduma.

Pingutus on oluline. Õnnelikkuse ja õpitud optimismi uurija Martin Seligman viitab mõlemale eelnevale autorile ja väidab, et ainult visalt raskusi ületavad inimesed saavad olla tõeliselt õnnelikud. Õnnelikkus eeldab oma tegevuse positiivset mõtestamist, ühiskonnaelusse ja suhetesse panustamist, suuremeelsust.

Optimismil on tema uuringute põhjal viis tahku ning need kõik on õpitavad ning isegi hinnatavad. Optimistlikud inimesed jõuavad tänu oma konstruktiivsele ja aktiivsele hoiakule elus kaugemale ning on õnnelikumad.

Kas tulemust mõjutavad geenid või kasvatus?

Ehkki geenid võivad määrata algpositsiooni, jõuavad töökad inimesed kaugemale. Anders Ericsson, üks maailma tunnustatumadi psühholooge ekspertiisi kujunemise alal, väidab oma tänavu ilmunud raamatus „Peak“, et kui inimene pingutab nii, et väljub oma mugavustsoonist, siis organism kohaneb selle uue tasemega selliselt, et mingid geenilõigud lülituvad välja ning mingid sisse. Ikka selleks, et organism saaks jätkusuutlikult toimida nõudlikumal tasemel.

Ka Eesti kui väikese riigi jaoks on oluline arendada maksimaalselt välja iga õpilase potentsiaal. Uus mõõdik, gümnaasiumi panus, pakub tööriista selleks, et „keskmise“ õpilase asemel jälgida ja toetada iga õppija arengut. Mõõdik on loodud olema koolidele ja õpetajatele selles töös toeks.