Kuido Merits: Tung Euroopasse pühkis Moldova kohalt Putini varju?
Üle hulga aja on Moldova korraks Euroopa tähelepanu keskmes. Mõnel määral tingis seda riigi geopoliitilise tähtsuse tõus seoses Ukraina sõjakeerisega. Chișinăus on sel aastal vastu võetud tunduvalt rohkem kõrgeid külalisi kui tavaliselt. Tõeliselt huvipakkuv oli aga äsjalõppenud valimistel tõstatunud küsimus: kas Moldova valib Putini või Lääne?
Praeguseks saab öelda, et Moldova napp valik on Lääs ehk siis Euroopa Liit, kuna kolm Euroopa-meelset parteid said 44 protsenti häältest ja on alustamas koalitsioonikõnelusi. Tõsi, see tulemus on kõvasti nõrgem kui eelmistel valimistel saavutatud 52 protsenti häältest. Seetõttu teatas Liberaaldemokraatide liider Vlad Filat, et pole küll väga rõõmus resultaadi üle (19 protsenti ja teine koht), kuid vähemasti on nad võimelised pakkuma raamistikku Euroopa suunalise valitsuse moodustamiseks.
Küllap tehaksegi koos demokraatide ja liberaalidega (kõigil neil on sarnased nimetused) koalitsioon aasta lõpuks ära. Muud kombinatsioonid lihtsalt puuduvad, kuna Venemaa meelsetega peaks koostöö olema välistatud. Mingil määral võib spekuleerida ühisosast vaid demokraatide ja kommunistide vahel, keda juhib vastavalt mõõdukalt Euroopa meelne oligarh Vlad Plahotniuc ning Moskva soosingu minetanud Vladimir Voronin.
Moldova on nüüdseks mõned aastad edasi rühkinud Euroopa Liidu suunal ja seda küllaltki edukalt, eriti arvestades varasemat perioodi, mil üritati Janukovitši kombel kasu lõigata nii idast kui läänest. Idapartnerluse kontekstis on Moldovat nimetatud lausa edukuse näidiskaasuseks ja seda vaatamata seal endiselt lokkavale korruptsioonile. Kindlasti oli märgiline, et Moldova saavutas sel suvel assotsiatsioonileppe ja viisavabaduse ELiga. Edasised plaanid on Liberaaldemokraatide liidri Filati sõnul saada ELi kandidaatriigi staatus aastal 2017 ja täisliikmelisus 2020.
Probleem on aga selles, et rahva elujärg pole paranenud (nominaalne SKP inimese kohta on 2,229 dollarit, Eestis on see 19,777 dollarit) ja midagi „käegakatsutavat" pole ELi suund neile toonud. Raske on leida noort moldaavlast, kes ei sooviks välismaale siirduda. Rumeenia passe ja teisi vahendeid kasutades on Euroopas ja Venemaal elamas ligi miljon moldaavlast, enamasti talendikam tööjõud. Moldova keskmine palk on poole väiksem kui Venemaal või Rumeenias.
Pealegi pole selgust, mil määral on EL valmis Moldovale edaspidi vastutulekut ilmutama. Liikmeriikide hulgas leidub küllaga neid, kes kalduvad arvestama Venemaa huvide ja survega regioonis. Nende hulgas olnuks ehk ka Rumeenia, kuid Moldova õnneks sai seal hiljuti presidendiks Klaus Iohannis (mitte Victor Ponta), kes peaks aitama väiksemal naabril püsida Euroopa teel, mitte eksima Euraasia Liidu radadele.
Niisiis tuleb Moldova kodanikel jätkuvalt kannatust varuda ja loota, et uus valitsus suudab edukamalt tegeleda sotsiaal-majanduslike väljakutsetega ja maksta töötajaile paremat palka. Kasvõi selle arvelt, et vähendada eliidi jätkuvat rikastumist.
Venemaa vari
Moskva keelustas juba augustis Moldova põllumajandustoodete impordi, kaasa arvatud veinid, liha, köögi- ja puuviljad. Sedasi on Venemaa tegutsenud alati, kui Moldova on teinud midagi Moskvale vastumeelset.
Moldova võimud on samuti ilmutanud valmisolekut vene mõjude tasalülitamiseks. Moldova press on juhtinud tähelepanu Venemaa meelsete parteide rahastamisele Moskvast. See aitas omakorda kaasa FSB sidemetega miljonär Renato Usatõi partei Patria kõrvaldamisele valimistelt.
Moldova siseministeeriumi teatel tabati mitmetes Moldova linnades Ušatõi mõttekaaslasi organisatsioonist „Antifa", kel olevat olnud vastav varustus ja konkreetsed plaanid korraldada massilisi rahutusi ja verevalamist. Samuti avati Moldova Keskvalimiskomisjoni otsusega Venemaal vaid 5 valimisjaoskonda, Rumeenias aga 11 ja Itaalias koguni 25, mis ilmselt mõjutas omajagu valimiste lõpptulemust.
Venemaa meelsetest erakondadest sai enim hääli Sotsialistide Partei (21 protsenti), mille liidrile Igor Dodonile näis panustavat Putin isiklikult. Sotsialistid meelitasid alternatiiviga „Õitsev Moldova koos tugeva Venemaaga". Lubati ka Venemaa embargo kadumist, kuid sellest jäi väheks. Sotsialistidel ei jää nüüd muud üle, kui jääda opositsiooni koos sirbi ja vasara sümboolikat kasutavate kommunistidega, kes ei ole ometi Euroopa suhtes absoluutselt vastandlikul seisukohal.
Moldova oma „Donbass"
See, mida Venemaa on korda saatmas Donbassis - ja mis ei õnnestunud Ida-Virumaal - tehti Moldova territooriumil ära juba aastail 1990-1992 Nõukogude 14. armee otsesel toel. Transnistria ehk separatistliku Dnestri-äärse vabariigi pinnal viibib umbes 1200 sõjaväelast. Suur osa elanikkonnast ei mõista kuidagi, miks ei võeta neid juba Venemaa rüppe, kuivõrd Nõukogude Liit on ju taastamisel. Moldova lõunaosas asuv autonoomne Gagauusia on samuti ilmutanud laustoetust Venemaale.
Kui Ida-Ukrainas käib tuline sõda, siis Transnistria konflikt on pärast 1992. aasta veriseid lahinguid tänini „külmutatud". Mis ei tähenda põrmugi, et Venemaa ei võiks siin korrata „Krimmi stsenaariumi". Kevadest saati on täheldatud Transnistrias sõjaväeõppusi.
NATO on juhtinud tähelepanu sellele, et Venemaa üksused Ukraina idapiiril on valmis liikuma Transnistria ja Moldova peale. Tänase päeva seisuga pole sellist maismaakoridori läbi Ukraina enam niisama lihtne luua luua. Kui aga sõda peaks venima veel 4-14 aastat, siis Venemaa kahtlemata üritab. Lähim tee oleks rünnata Krimmi kaudu, läbida Hersoni ja Mõkolajivi oblast ja jõuda Odessani. Sealt on Dnestri äärde juba kiviga visata.
