Kui Issajev rängalt haavatuna Eestisse naasis, elas ta üle poole aasta ratastoolis kitsukeses ühetoalises korteris. Üksi. Toast väljapääsemiseks polnud tal kaldteedki. Vanni saamiseks pidi roomama. Lastekodulapsena kasvanud Issajevil polnud kedagi, kes oleks teda aidanud ja toetanud.

Kas tõesti avaldame Eesti Päevalehe arvamusküljel kirja mehelt, kes on praegu vangis, küsis üks kolleeg imestunult. Jah, pärast arutelu toimetuses otsustasime seda teha, sest oleme seisukohal, et Issajevi eeluurimise all olek ei tähenda, et ta ei tohiks rääkida missioonil füüsiliselt (või ka vaimselt) invaliidistunud meeste ja naiste probleemidest. Kes teab, võib-olla ei oleks Issajev sattunud sellele teele, kui ta poleks kaotanud oma tervist, kui ta oleks saanud piisavalt tuge kaitseväe tugiteenistuselt, kui tal oleks olnud armastav perekond.

Probleemid, mis tänase Eesti Päevalehe arvamusküljel avanevad, ei puuduta üksnes Issajevit, vaid ka teisi missioonil haavata saanuid ja langenute lähedasi. Avaldame siinsamas kõrval katkendeid märgukirjast, mille haavatud kaitseväelased koostasid 2010. aasta sügisel pärast Aare Viirmaa enesetappu.

Kaitseministeerium kinnitab, et viimase pooleteise aastaga on olukord paranenud. Paljukirutud SPTJ on ümber korraldatud kaitseväe tugiteenistuseks, sellel on uus juht, viiest töötajast kolm on välja vahetatud. Praegu koostab kaitseministeerium veteranipoliitikat.

Kuid probleemid pole siiani päris kadunud, kinnitavad Eesti Päevalehe vestlused teistega.

Jah, materiaalse ja tehnilise abi üle ei kurdeta. Haavatud saavad Inglismaal ja USA-s head ravi. Neile ostetakse kallid jalaproteesid: igaühele on ette nähtud kolm erinevat jalga. Eraldi jalad näiteks jooksmiseks, ujumiseks ja kes soovib, sel ka lumelauasõiduks.

Materiaalse toega rahul

Ei kurdeta ka rahalise toimetuleku üle. Missioonil jala kaotanud said vanas rahas pool miljonit kuni miljon krooni hüvitist. Samuti saavad nad igas kuus keskeltläbi 300 eurot töövõimetuspensioni. Kaitseväe juhataja on lubanud neist igaühele tagada töökoha. Kümnest jala kaotanud missioonisõdurist kaheksa teenib kaitseväes edasi: kes relvatehnikuna, kes raamatukoguhoidjana, kes remondib soomukite elektrisüsteemi, kes on tankitõrjeinstruktor. Näiteks üks Päevalehega vestelnud haavatu saab töövõimetuspensionile lisaks kaitseväest ka 600-eurost netopalka.

Psühholoogilise toega ollakse aga endiselt rahulolematud. Ka kõige parem jalaprotees ega rahaline toetus ei suuda tohterdada hingelisi haavu. Mälestusi välismissioonist, mida enamik Eesti rahvast ei toetanud. Fantoomvalusid jalas, mida enam pole. Ja mõne haavatu puhul ka teadmist, et on vigastuste tagajärjel alatiseks kaotanud võime lapsi saada.

„Kui on mure, helistage meile,” öeldakse haavatud sõduritele. Eesti mees aga ei kipu ise helistama. Ta ootaks, et temaga ise ühendust võetaks. Ja võetaks ühendust niimoodi, et oleks tunda: minuga rääkija hoolib päriselt mu käekäigust, mitte ei tee lihtsalt tööd. Probleemide küüsis pole pelgalt need, kes on füüsiliselt vigastatud. Võivad olla needki, kes on füüsiliselt terved, kuid missioonil olles vaimse sandistumise äärele jõudnud. See, et Eestisse naasnud missioonisõdurid kipuvad meeletult jooma, pole saladus. Saladuseks pole ka pereprobleemid.

Ehkki viimase pooleteise aastaga – pärast haavatute märgukirja – on kaitseministeerium ja kaitsevägi teinud haavatute ning hukkunute omastega tegelemises suuri ümberkorraldusi, tuleb ikka veel ette korralikke fopaasid. Mõned näited. Tänavu kevadel viidi haavatud sõdurid teatrisse. Hea teater, suurepärane lavastus: Stephen Kingi „Misery” NO-teatris. Aga etendus rääkis sõrmede ja jäsemete amputeerimisest! Kas oli ikka taktitundeline valida just see etendus? Ja etenduse-eelne kohvijoomine toimus keldris, kuhu lifti ei viinud. Jala kaotanud sõduri jaoks on trepil liikumine üks kõige raskemaid füüsilisi harjutusi.

Sõdurid pandi voolima

Või veel üks näide: eelmisel aastal korraldati haavatutele pereüritus Seli tervisekeskuses. Neile lubati üllatustegevust. Haavatud lootsid, et neid viiakse vibu laskma või süstaga sõitma. Selle asemel pakuti kahemeetrise rinnaümbermõõduga meestele, sõjardi hingega „kappidele”, polümeersavist ehete voolimist. Mõnigi lahkus seepeale solvunult.

Kui Eesti Päevaleht pöördus üleeile Issajevi kirjas ja sõdurite märgukirjas püstitatud probleemide selgitamiseks kaitseväe poole, ei olnud esimene reaktsioon, et „jah, me teame neid probleeme, üritame neid lahendada”. Kõigepealt saime hoopis kuulda: „Need etteheited on hommikuse konjakijoomise rubriigist.” Hiljem teatasid nii kaitseministeerium kui ka kaitsevägi siiski, et on sõdurite memoga, mille katkendid on siinsamas kõrval, kursis ja teinud tõsiseid pingutusi asja parandamiseks. Hea seegi.

Ent see, kui kaitsevägi ja kaitseministeerium on vigadest õppinud, ei tee olematuks alandust ja hoolimatust, mida kogesid haavatud sõdurid veel paari aasta eest.

Aga selleks, et Eesti ühiskonnas oleks vähem sõjas sügava hingelise trauma saanud mehi, peaks missioonile mineku sõel olema tihedam – et sinna läheksid tugeva psüühikaga mehed. Ja ei satuks alles teismelisi poisse, kes on ebaküpsed nii ränga valiku langetamiseks.Iraak ja afganistan

Ühtekokku on missioonil käinud 3700 Eesti sõdurit.

Välismissioonidel on langenud 11 Eesti kaitseväelast: Afganistanis üheksa ja Iraagis kaks. Eesti Päevalehe andmeil on kümme sõdurit kaotanud missioonil jala, kolm neist mõlemad jalad.

Iraagist lahkusid Eesti kaitseväelased 2008. aasta lõpus.

Afganistanis teenib praegu 160–165 Eesti kaitseväelast.

Aastas kulub Afganistani missioonile 9,1 miljonit eurot.