Külli-Riin Tigasson: Ise süüdi?
Mõned pildid jäävad sinuga alati. Ka siis, kui sa seda ei taha.
Ühed selliseks on videokaadrid, mida nägin paar päeva tagasi Lasnamäe koolinoorte vägivallajuhtumist: terve kamp lapsi surus üht tüdrukut vastu maad, tiris maaslamaja juukseidpidi porilompi, lõi jalaga kõhtu ja näkku. See leidis aset suurel koolistaadionil, kus mängis teisigi lapsi. Keegi ei tulnud appi, ainult üks väike poiss hõikas arglikult: tüdrukule ei tohi! Tema oli ainuke julge. Kui ülekaalukalt roosasse riietunud neiud tüdruku tagumise lõpetasid, tulid ka need, kes olid asja lihtsalt pealt vaadanud, põhivägivallatseja juurde ja kallistasid teda.
See video oli elav näide, et koolivägivald ei ole üldjuhul vaid ohvri ja kiusaja vaheline asi. Selles osalevad kõik. Ka pealtvaatajad on tegelikult osalejad. Sest nende reaktsioon on see, mis määrab.
Kui eelmisel nädalal jõudsid avalikkuseni kaadrid Valga koolis aset leidnud koolivägivalla juhtumist, hakkasid paljud (paraku ka õpetajad ja psühholoogid) neid analüüsima tavapärases võtmes, otsides põhjusi eeskätt ohvri käitumisest ja psüühikast ning natuke ka tegijate omast. See on Eestile omane – probleeme individualiseerida. Aga koolivägivalla puhul on individualiseerimine – asja taandamine lihtsalt ohvri ja vägivallatseja suhtele (mis ohver ometi valesti teeb?) – vale. Sest määrav on hoopis grupp. Sotsiaalsed normid.
Teisipäevases Eesti Päevalehes ilmus intervjuu Saksa koolivägivalla uurija prof Herbert Scheithaueriga. Ta on kirjutanud koolivägivallast (ja koolitulistamisest!) kümneid teadusartikleid. Tema koordineeritud koolivägivalla vastane programm võitis viimase Euroopa kriminaalpreventsiooni aastaauhinna.
Teadlase sõnum on, et sotsiaalsed normid on kõige tähtsamad. Kui vägivaldses kodus kasvanud laps, kes on harjunud pidama jõudu eesmärkide saavutamise vahendiks, läheb kooli, hakkab ta seal tegema sama. Teisi togima ja kiusama. Ja nüüd ongi otsustav roll õpetajate ning kaasõpilaste reaktsioonil: kas vägivallatsejal lastakse teisi terroriseerida või ta pannakse paika, andes mõista, et vägivald ei ole lahe. Esimesel juhul saab laps vägivalla rakendamisele positiivset tagasisidet: teised hakkavad teda üha enam kartma, tema sotsiaalne staatus tõuseb. Teda kallistatakse pärast teiste klobimist, nagu loo alguses kirjeldatud videost näha oli. Teisel juhul – kui õpetajad annavad mõista, et teistega tuleb suhelda lugupidavalt ning kaasõpilased ei jää vägivallajuhtumite puhul kaasakoogutavateks pealtvaatajateks – saab ta aru, et vägivalla rakendamine toob negatiivseid tagajärgi, hukkamõistu, kriitikat, mitte ei ole sotsiaalse staatuse tõstmise vahend. Lihtne. Isegi Eesti liberaalidele, kellele meeldib mõelda inimesest kui „kasu maksimeerivast ja kahju minimeerivast olendist”, peaks selline mõttekäik ju arusaadav olema.
Koolijuht vastutab
Riik ei saa sekkuda inimeste kodusesse ellu ega jälgida, kas seal kasvatatakse lapsi vägivaldse või rahumeelse suhtemustri järgi. Küll aga on ühiskonna kohus tagada, et avalikus ruumis ja koolis on lastel turvaline keskkond. Et inimesed, kes ei kasvata oma lapsi „löö vastu” põhimõtte järgi, ei peaks kartma, et kui nende laps kooli läheb, võidakse ta suruda ohvri või hirmuvalitsuse all elava pealtvaataja rolli. Või õpetatakse ise lööma.
Turvalise koolikeskkonna loomine tähendab, et koolijuht mõistab: see, et siin koolis on hea psühholoogiline kliima ja turvaline keskkond, on minu ülesanne. Ja kõigi õpetajate ülesanne.
Sellest, kui lihtne on lastele teatud käitumismustreid „maha müüa”, elab suur osa reklaamitööstust. Scheithaueri kureeritud vägivallavastane programm on tootnud teleklippe, mis julgustavad noori vägivallajuhtumite puhul mitte jääma tumma pealtvaataja või (halvemal juhul) pugejaliku kallistaja rolli, vaid aktiivselt (ehkki mitte vägivaldselt) välja astuma. Kiusaja ja argpüks olla on nõme, eks ole. Nad lasevad noortega rääkida nende endi iidolitel – jalgpalluritel, muusikutel. Soomeski on käivitatud üleriigiline koolivägivalla vastane programm, mis hõlmab kõiki koole üle riigi.
Aga Eesti? Meie kuuleme pärast koolivägivalla juhtumite ilmsikstulekut ikka ja jälle sellest, kuidas ohver „vältigu ohvrikäitumist” ja muud säärast jama. Meil alahinnatakse sotsiaalsete normide rolli ning vägivalda peetakse kohati millekski loodusjõu taoliseks, mille vastu ei saagi. Ja ohvri kohta rakendatakse vana head ise süüdi-malli. See omakorda soodustab õpitud abituse mentaliteeti: koolijuht laiutab käsi – mina ei saa midagi teha, lapsed on sellised, kodud on sellised, ühiskond on selline!
Õpetaja kui esikiusaja
Eesti koolijuhtidel, kellega eile vestlesin, puudub koolivägivalla puhul igasugune läbimõeldud ja nüüdisaegsetel psühholoogiateadmistel põhinev ennetustegevus.
Ja on ka õpetajaid, kes selle asemel et vägivalda ära hoida, valavad ise õli tulle. Vestlesin ühe teadlasega, kes rääkis maakooli õpetajast, kelle klassis õppis tüdruk, kelle kodus eriti ei pestud. Ja mida tegi õpetaja? Pihustas terve klassi ees selle tüdruku peale pool pudelit deodoranti. Selle näite puhul oli õpetaja niisiis esikiusaja. See, kui lapsed õpivad koolis, kus valitsevad vägivalda toetavad sotsiaalsed normid, mõjutab kogu ühiskonda. Koolis nügid kaasõpilasi, hilisemas elus iseenda naist ja lapsi. Ja vägivalla spiraal jätkub põlvest põlve.
See ahel tuleb katki lõigata. Koolis. Head haridustegelased, äkki keskenduks nüüd kõige olulisemale: sellele, miks on Eesti lapsed koolis Euroopa ühed õnnetumad. Ja uskuge – siin ei ole abi tasuta jagatavatest iPadidest ega interaktiivsetest tahvlitest. Vaja on lihtsalt südamega oma tööd tegevaid koolijuhte ja õpetajaid. Ja neid instrueerima häid inimesi, kes on kursis parima rahvusvahelise kogemusega selles vallas.
Ükski Eesti laps ei pea hommikul hirmuga kooli minema. Ta unistab rõõmsast koolikeskkonnast, mitte kohustusest tutvuda parteiprogrammidega, et valimispäeval valima minna.
