Külli-Riin Tigasson Foto: Rauno Volmar

Milleks seda vaja on?”, „Ise süüdi!”, „Aga vahetagu siis eriala!” – need on mõned üksikud näited kommentaaridest, mis on saatnud Eesti Päevalehe artiklisarja „Mis meist saab?”, milles noored on rääkinud oma väljavaadetest tööturul ja ühiskonnas.

Selle artiklisarja eesmärk ei olnud vaagida, kas targem on õppida humanitaar- või reaalaineid. Eesmärk ei olnud küsida inimestelt nõu, kuidas peaks talitama noor kirjandusmagister, kes töötab raamatukaupluses – teeb tööd, mis talle meeldib, kuid teenib nii vähe, et pool palka kulub kaheksaruutmeetrisele üüritoale ja teatripileti või raamatu ostmisest saab üksnes unistada. Selle artiklisarja eesmärk oli kuulata ära nende noorte probleemid, kes on sündinud laulva revolutsiooni ajal ja kes nüüd värskelt ülikooli lõpetanuna otsivad kohta elus, tööd ja oma kodu. Nendel noortel ei ole lihtne, sest esiteks on neid palju (sündis ju laulva revolutsiooni ajal rekordarv lapsi) ja teiseks pole Eesti siiamaani majanduskriisist päriselt taastunud. Nii palju noori kui nüüd, neil aastatel, lähematel aastakümnetel Eesti tööturule enam oodata ei ole.

Mida need noored on rääkinud? Nad on kirjutanud lootusetult pikaks veninud tööotsingutest, liiga madalast alampalgast (meenutagem, et OECD soovitas Eestil äsja vähendada madalapalgaliste maksukoormust), kallitest korteritest, autoritaarsetest töösuhetest. Tööst mitmel kohal korraga – öösel turvamehena, päeval maaklerina, nii et see rikub tervise. Murest tuleviku pärast.

Eilne Eesti Päevaleht kirjutas, et enam kui kolmandik Eesti inimesi kaalub siit lahkumist. Möödunud aastal rändas Eestist välja 10 871 inimest, sündis aga 14 054 last.

Jah, mõningane välismaal elamine-õppimine tuleb igaühele kasuks. Neid, kes tahavad minna, on alati: minnakse armastuse pärast, soovist end mujal proovile panna, välismaa ülikoolis õppida. Selliseid minejaid pole mõtet kinni hoida.

Kuid on ka inimesi, kes lähevad, sest ei tule siin eluga toime. Mida peaks tegema inimene, kes on sattunud elama väikesesse alevisse, kus tööd pole, korterit maha müües ta aga endale linnakorterit lubada ei saa, linnas korterit üürides kuluks aga sellele lõviosa palgast? Või Tallinnas elav kõrgharidusega klienditeenindaja, kes peab väikesest palgast üksinda last kasvatama?

Mõnigi poliitik on osutanud, et „las lähevad, küll nad tagasi tulevad, kui Eesti majandusel paremini minema hakkab”. Kahjuks on see arvamus naiivne. Ja seda kahel põhjusel.

Esimene põhjus on lihtne: Soome läinud eestlasi küsitlenud Tartu ülikooli teadlased leidsid, et naasta soovib neist vaid 24%.

Teine põhjus, miks inimeste Eestist lahkumist oleks rumal kergekäeliselt võtta, on keerukam. Ja nimelt: mida rohkem inimesi lahkub, seda vähem on lootust, et Eesti majandusel hakkab paremini minema.

Pakkumine ja nõudlus

Päris kenasti seletab seda skeemi Kanada majandusgeograaf ja linnauurija Mario Polèse. Palk on signaal, mis annab tööjõule märku, kuhupoole tasub liikuda. Helsingis teenib meditsiiniõde rohkem kui Pärnus? Selge, enda heaolu hindav indiviid suundub Soome.

Kooliõpikust pärit majandusteooria järgi, mis räägib pakkumisest ja nõudlusest, peaks tööjõu migratsioon ühtlustama palku ja vähendama regionaalset ebavõrdsust. Nii et kui inimesed kolivad Eestist Soome, siis peaksid Eesti palgad tõusma, sest tööjõu pakkumine väheneb. Ja kui pakkumine väheneb, siis hind tõuseb – loogiline? Helsingis peaks tööjõu sissevool palku langetama, sest kui millegi pakkumine kasvab, nõudlus ja hind langeb. Nii on vähemalt õpikus.

Kuid päris elus pole asjad sugugi nii lihtsad, osutab Mario Polèse raamatus „The Wealth and Poverty of Regions”.

Teise linna või riiki kipuvad tööle minema pigem nooremad ja haritumad inimesed. Need, kel pole veel lapsi, peret, kodulaenu. Kui jõukas piirkond – nimetagem seda tsentriks – tõmbab ligi inimesi, talente, ehitab paremaid ülikoole, kasvab sealne jõukus veelgi. Perifeeria – koht, kust minnakse – aga marginaliseerub veelgi. „Kui perifeeria langeb allapoole teatud künnist, muutub sealne langus ja kahanemine vältimatuks ja pöördumatuks,” kirjutab Polèse. Lõpuks pole perifeeria enam kellegi jaoks atraktiivne: sinna ei investeerita, sest seal on liiga vähe rahvast, liiga vähe tööjõudu, see jääb turgudest kaugele, infrastruktuur on vilets. Sinna jäävad elama vanemad ja kehvema haridusega inimesed, kes vajavad sotsiaaltoetusi.

Sellele, et klassikaline nõudluse ja pakkumise teooria inim­kapitali kohta ei kehti, on osutanud ka Nobeli majanduspreemia laureaat Robert Lucas ja Paul Romer. Tavaloogika järgi peaks inimeste ühte kohta koondumine sealseid palku alandama. Aga New York, Pariis ja London tõmbavad endiselt ligi sisserändajaid kogu maailmast – ometi sealne palgatase võrreldes riigi teiste piirkondadega ei lange. Kui metropoli saabub tööle uus andekas insener, programmeerija või moedisainer, peaks sealne tööjõu pakkumine tavapärase stampmõtlemise järgi suurenema ning seeläbi palgad ja ka tootlikkus langema. Tegelikkus on vastupidine: uue töötaja lisandumine avardab uute ideede genereerimise võimalusi, suurendab tootlikkust ja palka. Kiiresti arenevatel turgudel – olgu selleks moetööstus või programmeerimine – aitab viimaste trendidega kursis olla see, kui töötatakse samas linnas koos teiste sarnaste firmadega. Suurte keskuste kui elu- ja töökoha atraktiivsust ei ole Polèse sõnul vähendanud ka IT-revolutsioon ja kodukontorid, sest inimestevaheline reaalne, näost-näkku-suhtlus on endiselt määrav.

Suures kohas kõrgem palk

Endiselt kehtib reegel: mida suurem linn, seda kõrgem palk ja seda suurem kõrgharitud inimeste osakaal. (Väikestel, 100 000–500 000 elanikuga linnadel on Polése sõnul šanssi eeskätt tööstuslinnadena – ja seda juhul, kui enam kui 500 000 elanikuga linn jääb vähem kui 90-minutise autosõidu kaugusele.)

Mis sellest järeldub? Mida rohkem Eestist lahkutakse, seda rohkem langeme perifeeriasse. Oleme Euroopas perifeeria niigi – samas raamatus demonstreerib Mario Polèse, kuidas Euroopa Liidu suurim majandusaktiivsus on piirkonnas, mida nimetatakse siniseks banaaniks – tihedalt asustatud vööndis, mis kulgeb Põhja-Itaaliast läbi Šveitsi, Lääne-Saksamaa, Luksemburgi, Flandria ja Kirde-Prantsusmaa Inglismaani.

Eesti ei pea kinni hoidma neid, kes tahavad mujal õppida või töökogemusi koguda – kelle jaoks minek on vaba valik, mitte sundseis. Küll aga tuleb ühiskonnana pingutada, et siit ei lahkuks need, kes tahaksid siin elada, kuid kel on ajutised raskused – sest pärast ülikooli on raske leida tööd ja eluaset, ja madala palgaga ei elata end ja lapsi ära. Inimeste lahkumine vähendab meie majanduskasvu võimalusi, kultuuri püsimajäämisest rääkimata.

Riigid võitlevad eeskätt investeeringute ja vähem inimeste pärast, ütles äsja üks Eesti valitsuspoliitik. Tahaks öelda: ei, te eksite, sest sinna, kus pole inimesi või kuhu jäävad ainult vanad ja töövõimetud, ei investeeri keegi.