Igati inimlik süsteem, kas pole? Vanemad, kes peavad töötama ebastandardsel ajal – muusikud, müüjad, meditsiiniõed –, saavad veeta oma vabad tunnid lastega. Käia nendega hommikul pargis jalutamas, mängida, juttu ajada. Ja viia lapsed lasteaeda näiteks õhtul neljast üheksani. Selle asemel et õhtul tööle minnes muretseda, kes laste järele vaatab.

Enamik Eesti lasteaedu nõuab, et lapsed oleksid õhtul kuueks minema viidud. Mitte üheski Tartu 31 munitsipaallasteaiast ei saa hoida lapsi kauem kui õhtul poole seitsmeni. Ka eralasteaiad pole paindlikumad. Kolmes Tallinna lasteaias tegutseb ööpäevane rühm, kuid muidu kehtib ka pealinnas reegel: lapsed peavad olema läinud kella seitsmeks.

Iga kümnes Eesti töötaja on veel õhtul kell kaheksagi tööpostil. Mida peavad tegema need, kes töötavad näiteks kella 22-ni supermarketis? Ja kasvatavad last üksinda? Lootma igal õhtul sõbrannadele, headele tuttavatele? Eralastehoidjat sellise palgaga ju palgata ei saa.

Eesti ühiskond ja tööturg nõuab töötajatelt täit paindlikkust. Ükski seadus ei keela lasteaialapse ema või isa õhtul kella kümneni tööle rakendamast. Kui ühiskond ja tööturg nõuab inimestelt valmisolekut töötada hiliste õhtutundideni, tuleks luua ka infrastruktuur, mis seda võimaldab. Poliitikud, kes murravad pead, mis imerelvaga küll Eestit lastesõbralikumaks teha, võiksid minna õppereisile sinnasamasse armsasse Soome lasteaeda.