Ühiskond, kus usaldus piirneb vaid pereringiga, ei paku majanduse ja heaolu kasvuks häid võimalusi, väidab Fukuyama. Kui võõraid inimesi ei usaldata, on raske asutada firmasid, mis ei oleks perefirmad, teha koostööd, asutada parteisid. Elu vähese usaldusega ühiskonnas on kallis, sest kõik kardavad. Kuidas ma julgen korterit üürile anda, kui ei tea, kas üürnik üüri maksab ja õigel ajal välja kolib? Igaks juhuks küsin rohkem üüri. Või kui tööandja ei usalda töötajaid, nõuab ta tööaja kohta 30 minuti kaupa aruandmist – bürokraatlik ajaraisk, mis ei loo uut väärtust.

Suure usaldusega ühiskondades suudavad inimesed üksteist usaldada ka väljaspool peret. Kokkulepetest peetakse kinni, sõna maksab. Sellised ühiskonnad on Fukuyama hinnangul Saksamaa ja USA. Usaldus eeldab teatud universaalseid moraalireegleid. Inimesed suudavad koostööd teha, luua uusi väärtusi, majandus areneb.

Miks on see jutt praegu oluline? Sest homme koguneb rahvakogu. Aga kui selle tulemusel peaks riigikogus muudetama seadusi, kirjapandud reegleid – ettepanekute seast on läbi käinud üks üleriigiline valimisringkond, erakonna registreerimiseks vajaliku tuhande liikme nõude vähendamine ja muu selline – ei muuda see automaatselt veel poliitilist kultuuri. Sest siin ei mängi rolli üksnes seadused, vaid ka kirjutamata reeglid.

Usalduspuudus ja piirangud

Ükski seadus ei keelanud Kristen Michalil õigel ajal tagasi astuda ega mõista: tema kui kodaniku vaidlus Silver Meikariga on üks asi, aga tema kui justiitsministri kahtlustatavana politseis ütlusi andmas käimine on teine asi, mis kahjustab terve riigi usaldusväärsust. Pika venitamisega saatis ta signaali, et peab enda ja oma partei huvisid avalikest huvidest olulisemaks.

See, mis suunab ministri käitumist, on poliitiline kultuur. Muutuma peab see. Aga seda üksnes seadustega ei muuda. On mõeldamatu, et koostatakse ammendav loetelu kõigist olukordadest, mil minister peab tagasi astuma – selleks on tegelik elu liiga keeruline.

Mida vähem on ühiskonnas usaldust, seda rohkem tekib keelde, käske, piiranguid. Rahvakogulegi esitati ettepanek keelata osa ametnike ja haridusjuhtide erakonda kuulumine, et vähendada sundpolitiseerimist. Normaalses demokraatias võivad kodanikud erakonda kuuluda – tehes seejuures vahet enda kui ametiisiku ja enda kui parteiliikme rollil –, aga tõesti, ühiskonnas, kus inimesi jõuga parteidesse sunnitakse, kerkib päevakorrale sellegi õiguse piiramine.

Rahvakogule eelnenud protest näitas, et Eestil on lootust. Inimesed ei tahtnud, et võltsmeeleavaldustest, uurimise all olevatest ministritest ja nõukogude juristi mentaliteedist saaks uus norm. Nad tahavad elada ühiskonnas, kus seda, kes usaldab, ei peeta „lolliks, kellelt … [täida lünk] ära võtta”.