Külli-Riin Tigasson: Valga. 30 aastat hiljem
Nüüd läks ta sinna tagasi. Mängivaid lapsi polnud. Majad olid räämas. Ja kuna elanikud olid loobunud keskküttest, oli iga korter rajanud endale isikliku küttesüsteemi, nii et Le Corbusier’ ideaalide järgi rajatud paneelmajade akendest turritasid välja korstnaotsad. Kui sattusin nädal tagasi Valka, kogesin midagi sarnast. Lapsena elasin Valgas, sest ema ja isa suunati pärast ülikooli lõppu sinna tööle. Veetsin selles linnas aja, mida nimetatakse vist õnnelikuks lapsepõlveks. Ära kolides olin kuuene.
Mida ma seal nüüd, 30 aastat hiljem nägin? Ma nägin, et terve tänav – Vahtra tänav, mis viis raudteejaamast otse mu kunagise kodumajani ja mida mööda koos ema ja väikese õega kõndides võtsime ühel suveõhtul kingad jalast, et käia paljajalu äikesevihmast jäänud sooja veega lompides – oli täis lagunenud maju. Üksteise kõrval.
Osa majade aknaid haigutab tühjalt, teised on laudadega kinni löödud. Järgmine: sama. Tuleb blond naine, 38-aastane Anne. Ta ütleb, et ei käi tööl ja noored lähevad välismaale ning tema ei taha, et ta neli last sellesse linna elama jääksid. Saabub jalgrattur, peatub majade vahel, tõstab prügikasti kaane ja hakkab seal tuulama.
Loodus võtab üle
Mäletan, et selles linnas oli hea laps olla. Viiekorruselistes paneelmajades (ühes sellises ma elasingi) elas kümneid lapsi, kes pimeduse saabumiseni majade vahel õues mängisid. Mängiti luurekat, ehitati parvesid, millega ehitusplatside vahele tekkinud hiiglaslikel porilompidel parvetati, tehti võililleõitest printsesse.
Käisin väikeses lasteaias ja kui sinna tuli üks katkise kleidikesega tüdruk perekonnast, kus ei valitsenud ilmselt kuigi toetav õhkkond, ütles kasvataja igale emale, et nad räägiksid kodus lastele: hoidke seda tüdrukut ja vaadake, et te ta mängu võtate. Selle lasteaia ruumides tegutseb nüüd usuühing.
Teel linna peatänavale tuleb mööduda hoonest, mis oli kunagi Valga kõige kõrgem: hotell Säde. Üks aken on lahti, punane kardin hõljub tuules. Aga hotelli peauks on kinni, juures silt „Külalistemaja Säde ajutiselt suletud”. Välistrepid on kulunud, astmete vahel kasvavad võililled.
Valga peatänav. Kolmekorruseline hoone, uksel suur silt „Ärikeskus”. Tegevus käib ainult allkorruse ühes nurgas, selleks on secondhand’i suurmüük. Reisibüroo: läbi tolmuste akende paistab tühi ruum, mille ainus sisustus on seina najal köötsakil olevad kuivanud palmid. Rahvaliitu pole enam, aga Rahvaliidu sildid ripuvad ikka veel ühe büroohoone seinal.
Eesti ametlik doktriin on: viriseda ei tohi. Mitte „paljud majad on tühjad”, vaid „paljud majad ei ole tühjad”. Valgas on palju head. Loodus. Rohelus. Värske õhk. Linnulaul on vali. Asfaldipragude vahel kasvavad lilled, mahajäetud majade katustel rohetavad puud.