Riigikogu praegune hoone sai valmis 1922. aasta sügisel, sestap töötas asutav kogu Toompea lossi Valges saalis. Vahest isegi väikesevõitu ruum 120 rahvasaadikule, lisaks veel nõunikke ja sekretäre – küll tuntavalt vähem kui praeguse riigikogu puhul.

Asutav kogu ei sündinud  tühjale kohale. Selle eelkäija oli juba 1917. aasta kevadel, Veebruarirevolutsiooni järgses vabanemistuhinas valitud Eesti maanõukogu ehk maapäev. Mõlemad tekkisid üleminekuperioodil, mis algas 1917. aasta Veebruarirevolutsiooniga, mille käigus Tsaari-Venemaa kokku varises. Asutava kogu töö tulemused olid tähelepanuväärsed. Nimetagem vaid esimest põhiseadust ja Ida-Euroopa riikidest radikaalseimat maareformi seadust, millega võõrandati baltisakslastele kuulunud suurmaaomand ja jagati see laiali Eesti talunikele, kindlustades sellega maal ulatusliku uue omanikekihi teke ning täites talurahva sajanditepikkused unistused oma maast. Tähtis oli demokraatlik haridusseadustik ja tasuta emakeelse põhihariduse sisseviimine. Vaidlusi peeti Eesti Vabadussõja oludes, kus riik heitles Nõukogude Venemaaga ja 1919. aasta suvel veel baltisaksa Landeswehriga. Asutava kogu liikmed ei teadnud, millal ja  kuidas  need sõjad lõpevad ja kas ei tule neil mõne otsuse eest anda vastust  hoopis uutele võimumeestele.

Tülid ja kokkuleped

Vaatamata sõjaaja ohtudele vaieldi ja tülitseti asutavas kogus lausa mehemoodi. Mõne asja klaarimiseks kulus aastaid: tööerakondlane Johannes-Friedrich Zimmermann andis toonasele maaliitlasele Jüri Uluotsale tubli kõrvakiilu. Too tahtis Zimmermanni kohtusse kaevata, teda aga kaitses saadikupuutumatus. 1920. aastal kavandas Uluots uut kohtuskäiku, paraku valiti Zimmermann ka I riigikogusse. Kolm aastat hiljem kõik kordus ja Zimmermann jätkas II riigikogus. Asi lõpetati 1926. aastal meeste omavahelise kokkuleppega ning Zimmermann lubas maksta tolle aastatetaguse kõrvakiilu eest 15 000 marka Eesti Punasele Ristile. Kokkulepe oli asjakohane, sest Zimmermann valiti veel III, IV ja V riigikogusse.

Asutav kogu pidi koostama riigile põhiseaduse, aga sellealast kogemust oli mõistagi vähe. Arutlustel “parlamentaarse valitsusviisi” üle päris sotsiaaldemokraat Mihkel Neps, mida need sõnad üldse tähendavad. “Tule Jumal appi,” protestis komisjoni koosolekul tööerakondlane Otto Strandmann, “ega me siin rahvaülikool ei ole, et seda seletama peame hakkama.”

Iseendast valiti põhiseaduse koostamiseks õige tee: kõigepealt võeti suvel 1919 vastu “Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord”. Sellega määratleti Eesti riiklus ja maa-ala,  kodanike õigused ja kohustused jms. Ajal, mil töötati välja põhiseadust, jälgiti ajutise valitsemiskorra elluviimisest johtuvaid probleeme.

Selgus, et mitmes valdkonnas oli talitatud valesti. See puudutab ka võimude lahusust. Nimelt oli ajutise korraga valitud valitsemisviis, kus asutav kogu jäi dominandiks ja valitsust käsitati kui parlamendile alluvat ametkonda, kes täidaks asutava kogu korraldusi: poliitiline valitsus asendus ebamäärase ametnike ministeeriumiga. Ajutise valitsemiskorra elluviimisel esines järjekindlusetust. See kord pidas Suur- ja Väike-Tütarsaart Soome lahes Eestile kuuluvaks. Selle vastu  protestisid põhjanaabrid, sest saari asustasid soomlased ja varem olid saared kuulunud Viiburi kubermangu.

Siiski õpiti paljudest vigadest ning välditi neid juunis 1920 vastu võetud põhiseaduses. Ehkki mõjukas Päevaleht arvas veel mõni kuu varem Eesti uue valitsemiskorra kohta, et see on “üks suur küsimusemärk. /…/ Terve maakera pealt ei leia midagi sellesarnast” (PL 10. aprill 1920).

Esimese Eesti põhiseaduse analüüs väärib omaette artiklit. Sellega sätestati seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ülesanded ja võimude lahusus. Parlamendi ja valitsuse õige võimuproportsioon on riigi stabiilsuseks ja edukaks arenguks hädavajalik. Seda sätestab põhiseadus ja muud valitsemist korraldavad seadused, aga oluline on inimfaktor, s.t parlamendi ja valitsuste isikkoosseis ning riigi poliitiline traditsioon.

Hääbuv võim

Tänase päeva seisukohalt tuleks  peatuda võimude lahususel ja võimupiiridel.

Riigikogu (esinduskogu) ja valitsuste vahekord nõuab lähemat uurimist. Poliitiline praktika on siin olnud erinev: asutava kogu puhul domineerisid saadikud, kuni mõneti kurioosse ajutise valitsemiskorrani. Aastail 1920–1932, s.t  I kuni V riigikogu ajal kehtis – kui asja mõneti üldistavalt lihtsustada – sobilik tasakaal. 1938 valiti kolmanda põhiseaduse alusel kahekojaline riigikogu. Esimene koda, riigivolikogu, valiti küll üldvalimistel, ent 1930. aastate autoritaarses õhustikus andsid reeglid siiski riigi presidendile ja valitsusele selgelt domineeriva asendi.

Hiljem, pikal Eesti NSV perioodil oli Eesti NSV ülemnõukogu esinduskoguna pelk dekoratiivne kate valitsevale komparteile ja valitsusele. Asi muutus 1988. aastal, mil veel täielikul stagnatsiooniajal valitud Eesti NSV ülemnõukogu võttis vastu teedrajava suveräänsusdeklaratsiooni. 1990 valitud viimane ülemnõukogu oma fraktsioonidega tegutses kui parlament, millel olid suured õigused – nii näiteks kinnitas ülemnõukogu ükshaaval Edgar Savisaare juhitava valitsuse ministrid ja mitte kõik ei saanud ministriportfelli esimesel katsel. Parlament säilitas oma positsiooni ka 1992 valitud esimese sõjajärgse, üldjärjekorras aga VII riigikogu puhul ning osalt hiljemgi.

Nüüdseks on optimaalne tasakaal  nihkunud selgelt parlamendi kahjuks ja valitsuse kasuks. Loomulikult on valitsuse liikmed oma valdkonnas üldjuhul parlamendiliikmest pädevamad ja parlamendi kõnetoolis professionaalsemad. Tasakaalu nihkumise on põhjustanud osalt väljakujunenud poliitiline traditsioon, osalt riigikogu kodukorraseaduse muutmine – ent selle on riigikogu endale ise kehtestanud. Aga riigikogu ei või lubada peaministril ennast avalikult õpetada, et koalitsiooni esindavad rahvasaadikud ei tohi oma ministritele isegi küsimusi esitada. Riigikogu esimehe Ene Ergma julgustussõnad  algajatele parlamendiliikmetele, et riigikogu on ikka rääkimiskoht, kõlavad igati ajakohaselt.