Kummaline laenutushüvitis
Autoritele maksab nn laenutushüvitist autorihüvitusfond: kelle raamatuid rohkem laenatakse, see ka suurema summa saab. Autorihüvitusfondi raha tuleb samuti riigieelarvest (tänavu ligi 120 000 eurot). Kas seda summat kasutatakse kõige õigemini?
Õigupoolest tundub säärane raamatukogulaenutuste statistikal baseeruv hüvitamissüsteem kummaline. Kuulsin seesugusest asjast juba 1970-ndate lõpul, 1980-ndate algul, kui üks mu Rootsis elav sugulane sellest rääkis. Toona oli see Rootsis uus asi ja – nagu mulle mulje jäi – kaunis üldine pilkeobjekt. Lehed kirjutasid, et kirjanikud käivat ise oma raamatuid laenamas.
Kui ühtäkki ka meil raamatukoguhüvitiste süsteemi propageerima hakati – ma ei kahtle, et kõige paremate soovidega –, imestasin alguses väga. Kõigepealt juba sellepärast, et too paljude küsitavate külgedega nähtus oli välismaal üldse nii kaua toiminud. Kas on tõesti mõtet seesugust asja kopeerida? Mõtlesin toona sel teemal ajakirjanduses sõna võtta, ent loobusin. Kartsin, et minu arvamust võiksid ära kasutada need, kes tahaksid kultuuri täiendava toetamise idee põhja lasta – põhimõttel, et saagu kunstirahvas ise hakkama või tehku selle asemel mõnda mõistlikumat tööd. Toona olid seesugused hääled mõnevõrra valjemad kui praegu. Mina ei olnud toetamise vastu, leidsin ainult, et seda võiks teha tõhusamal viisil.
Nüüd on laenutushüvitiste süsteem päris mitu aastat toiminud. Kas ta on täitnud algsed lootused? Kas kirjanikel ja tõlkijatel on temast tõsiselt kasu?
Tundub, et päris nii see ei ole. Jagamisele läheb küllaltki suur summa. Aga kui mõned üksikud välja arvata, laekub enamiku hüvitisesaajate pangakontole nii vähe, et äraelamiseks see küll tuge ei paku. Kas ikka on mõtet käigus hoida süsteemi, mis annab igale autorile või tõlkijale aastas mõnikümmend, heal juhul sadakond eurot lisatulu? Liiatigi eelistab süsteem neid, kellel on turul nagunii eduseis. Tundub, et need tublid inimesed, kes raamatukoguhüvitiste jagamist propageerisid ja selle kehtestamise eest seisid, uskusid, et sellest tuleb hoopis solidaarsem, rohkem väärtkirjandust ja tõsisemaid autoreid toetav abinõu.
Teisalt oleks kindlasti vaja toetussüsteemi, mis toimiks väljaspool iga-aastaseid rahalisi kirjandusauhindu ja kultuurkapitali toetusi. Nimetatud toetused-auhinnad on rohkem või vähem teenetepõhised. Raamatukoguhüvitiste süsteem seda ei ole. Ta on turupõhine. (Olen üsna kindel, et raamatukogude laenutuste hulk korreleerub kaunis täpselt samade raamatute läbimüügiga. Neid, mida ostetakse rohkem, ka laenatakse rohkem.) Too turupõhisus – käsikäes
suure pihustumisega tohutu hulga saajate vahel – ongi raamatukoguhüvitiste suurim miinus.
Ehk tasuks summa, mis läheb raamatukoguhüvitisteks, jaotada mingi teise printsiibi järgi?
Niimoodi, et saajale toetussummast ka arvestatavat tulu oleks. Et tõsine kunst oleks kommertskunstiga vähemasti võrdses seisus ning seejuures minimeeritaks auhinna- ja muudesse loojarahvale personaalseid hüvesid määravatesse komisjonidesse paratamatult sisse programmeeritud subjektiivsust. Kõike head kokku panna on ilmselt võimatu. Kuid pakun selleks ühe võimaluse.
Toetusevääriliste teoste nimekirja võiks koostada Sirbis, Loomingus, Vikerkaares, Keeles ja Kirjanduses ning ehk ka Eesti Ekspressi, Maalehe ja suurte päevalehtede kirjanduskülgedel vähemalt üks kord arvustatud teostest. See oleks küllaltki solidaarne, sest retsensioonide ilmumine ei sõltu raamatu kommertsedust. Kui aluseks võtta parasjagu suur arv ja eri suunitlustega väljaandeid, pole väga karta, et mõni oluline raamat üheski neist tähelepanu ei leia. Loomulikult arvustatakse ka mitte kõige õnnestunumaid teoseid, ent sellegipoolest peab kritiseeritav autor olema selline, kellelt midagi loodetakse, sest päris autsaiderite jaoks pole kirjanduskülgedel ruumi. Oluliselt ei diskrimineeritaks ka meelelahutust, vähemalt selle kvaliteetsemat osa, sest sedagi lahatakse kultuuriajakirjanduses aeg-ajalt.
Kindlasti oleks eelisseisundis eesti kirjandus. Kuid päris palju lugusid ilmub ka tõlgitud teoste kohta, nii et tublimad tõlkijad ei peaks samuti kannatama. Pole muidugi välistatud, et hulka satub tühine kogus põhku. Ent kui valdav osa on väärtuslik, võib mõne üksiku erandi puhul silma kinni pigistada.
Muidugi võib kaaluda ka teistsuguseid lähteprintsiipe. Näiteks võiks mõni suhteliselt sõltumatu kogu (ajakirjade-ajalehtede kultuuritoimetused?) aasta jooksul ilmunud raamatute hulgast välja valida 200–250 olulisemat. (Arv võiks ju ka suurem olla, kuid siis läheb jälle igaühele osaks saav toetusesumma küsitavalt väikeseks, alla ühe kuu miinimumpalga ei tohiks ta jääda.) Variante on veelgi. Esmalt tuleks aga raamatukoguhüvitiste üle laias ringis aru pidada.
