Kümme minutit enne keskööd: demokraatiast ja Eesti kodust

Uskumatu küll, aga Toomas Hendrik Ilves on presidendina aastavahetusel Eesti rahvast tervitanud juba neli korda.

Kümme minutit enne keskööd, vahuveinipudelitelt korkide mahakangutamise taustal teleekraanilt vaatajatele midagi meeldejäävat ja sisulist öelda ei ole lihtne ülesanne. Loomulikult saab minna kergemat teed ja kõnelda headest soovidest, kodusoojusest, ar­mastusest ja lootusest. Usutavasti meeldiks see paljudele. Eesti presidendid on alates selle tava algusest siiski teinud teisiti.

Esimeses Eesti presidendi televisiooni vahendusel tehtud uusaastaläkituses ütles Lennart Meri: me tuleme Vene ajast, et edasi minna Eesti aega. Küsimus, kust tuleme ja kuhu läheme, kordus veel tema kolmes hilisemaski tervituses.

1995. aasta viimastel minutitel rääkis Meri juba sellest, et maareform on venima jäänud, ning õigusriigist, kuritegevusest ja riigiametnike vastutusest. Lisaks selgitas Meri, et kriise ei peaks skandaalideks nimetama. Aasta hiljem kritiseeris Meri Eestis valitsevat poliitilist eetikat, kinnitades, et rahvas on võimust võõrandumas.

Nahutades ametnikke

Taas said hulga tähelepanu riigiametnikud: „Nii mõnigi riigiametnik on Eesti Vabariigi häbi. Ta ei kuulu Eesti Vabariiki, pigem Prantsuse kuninga Louis XIV aega, kus riigiametnik oli kindel, et tema ongi riik.”

Kui nüüd tagantjärele meenutada, siis ei tundu, et ametnike ülbusega oleks üheksakümnendate keskel nii suur häda olnud. Aga võib-olla mälu petab? Ametnikest pole hiljem enam juttu tulnud, pigem riigist ja rahvast.

1998. aasta tulekul tegi Meri pöördumise Paslepa residentsist ja tõstis kõige olulisemaks Eesti pääsemise Euroopa Liidu liitumiskõnelustele. Samuti kutsus ta üles mõtlema sellele, missugusena tahame näha Eestit 2005. aastal, kui möödub sajand Noor-Eesti liikumisest: „Nooreestlased soovisid, et me saaksime eurooplasteks.” 1997. aasta augustis alanud majanduskriisi jäi tähistama vaid märkus, et Eesti inimesed on sandimateski oludes toime tulnud. Küllap see polnud juhus, vaid Meri teadlik soov näidata asjade tõelist perspektiivi.

1999. aastale vaatas Meri eelkõige kui muutust toovate riigikogu valimiste aastale ja tal oli õigus. President kutsus rahvast tegema arukat valikut ja hoiatas ahvatluse eest minna kaasa lubadustega, mis ei ole teostatavad. Jälle õhutas president küsima, millisena tahame „Eestit näha nelja, kümne või viiekümne aasta pärast”.

Aastatuhande vahetusel tehtud pöördumises keskendus Lennart Meri päevapoliitikale vähem. Tekst on pikk ja vägisi tekib seda praegu lugedes küsimus, kuidas see kümne minuti sisse ära mahtus. Muu hulgas rääkis president esimest korda Eesti elukvaliteedist, sellest, kuidas luua siin keskkond, kus Eesti pered tahaksid ja saaksid kodu rajada. Oma viimases aastalõpukõnes 2000. aastal enne ametist lahkumist tõstatas Meri ka teise teema, millel oli nüüd oluline koht president Toomas Hendrik Ilvese äsjases läkituses – 1930. aastate hoiatav demokraatia kaotamise kogemus.

Arnold Rüütel tõi presidendina uusaastakõnedesse uue suuna. Endine Rahvaliidu au­esimees kiitis oma esimeses pöördumises omavalitsustegelasi (kelle häältega ta ju ametisse valiti). „Kui nüüd otsida aasta tegijat või inimest Eestis, siis võiks see olla näiteks vallavanem või volikogu esimees,” ütles ta. Ühtlasi mainis ka tema Eesti elukvaliteedi teemat.

2002. aasta lõpus rääkis Rüütel kutsest NATO-sse ja vajadusest rohkem lapsi saada. 2003. aasta saatis president ära paljudele meelde jäänud soovitusega, et Eesti peab käiku vahetama: „Senine majandus- ja turukeskne toimimine vajab tasakaalustamist sotsiaalsuses. Uuringud näitavad, et ebavõrdsuse tase on Eestis erakordselt kõrge.” Seda kordas Rüütel ka hiljem, paljude jaoks tüütuseni.

2004. aasta viimastel minutitel nägid eestikeelsete telejaamade ja venekeelse Pervõi Baltiiski Kanali (PBK) vaatajad erinevat presidendi uusaastakõne varianti. Asi oli jõulude ajal Kagu-Aasia riike tabanud tsunamis, mille käsitlusega Rüütel soovis kõnet täiendada. Uuesti salvestatud kõne jõudis napilt kõigisse eestikeelsetesse telejaamadesse, paraku ei jõudnud PBK seda vene keelde tõlkida ja eetrisse läks varasem variant.

Oma viimases aastavahetuse pöördumises rääkis kamina kõrval istuv kampsunis Rüütel siiralt lastest, perest ja kodust. Ehk oli see ka tema kõige õnnestunum läkitus.

Läkitused talust ja pangast

Kui vaadata Toomas Hendrik Ilvese nelja uusaastatervitust, siis tuleb tõdeda, et paremad on olnud need, mille puhul pole püütud väljakujunenud formaati uuendada. 2007. aasta viimastel minutitel seisis president ebamugavalt Eesti Panga ruumides, mis pidi teenima kahte eesmärki: osutama kohale, kus 90 aastat varem oli astunud ametisse esimene Eesti Vabariigi valitsus, ja sisendama kindlust tolleks ajaks juba väga ebakindlaks muutunud majanduse väljavaadete suhtes.

Kõigis aastavahetuskõnedes on Ilves rääkinud ajaloost, usaldusest riigi ja rahva vahel, vajadusest näha valitsedes hetke oludest kaugemale, avatusest, noortest ja Eestist kui elukeskkonnast ning hoolivusest – kaaslaste, pere ja abivajajate vastu. Nende põhiteemade kõrval on iga aasta olnud päevakajalisemaid soove ja tähelepanekuid. Lisaks Eesti Pangale on president rahva poole pöördunud Ärmalt ja viimased kaks korda Kadrioru lossist töölaua tagant.

Nagu näeme, ühendavad mõned põhiteemad Ilvest president Meri ja mõned ka president Rüütliga. Viimases pöördumises olid neist enim esil kaks teemat: demokraatliku riigikorralduse tähtsus ja Eesti kui elukeskkond ja kodu. Tõenäoliselt räägivad neist aastavahetustel ka tulevased Eesti presidendid.

President Ilvese varasemad kõned

31. detsembril 2006:

•• Oma esmakordses uusaastaläkituses riigipeana nentis Toomas Hendrik Ilves, et eesti inimestele meeldib oma rahvas ja kultuur, aga millegipärast mitte oma riik. President manitses enda üle uhked olema. Jõhker liiklemine pälvis hukkamõistva näpuviibutuse.

31. detsembril 2007:

•• Teise uusaastatervituse pü­hen­das president sellele, et kinnitada usku Eesti rahasse ja majandusse. Kiita said PISA haridusuuringuis kõrgele kohale tulnud Eesti kooli­lap­sed. Õhus olnud kriisikuuldused said jõulise vastulöögi ja kõne en­nus­tas stabiilset, kuid mõõdukamat ma­janduskasvu. Riigipea julgus­ta­vad sõnad läksid juba lähematel kuudel reaalsusega selgesse vastuollu.

31. detsembril 2008:

•• Kolmandas kõnes rõõmustas pre­sident selle üle, et inimesi sün­nib rohkem ja sureb vähem, seda ka tänu targemale liiklemisele. Kõne rääkis eelseisvatest ras­kus­test, kuid meenutas, et ükski ras­kus ei vabanda eemaldumist ausast valitsemisest ja seadus­kuulekusest. Riigipea kutsus loo­buma ebarealistlikuks muutunud valimislubadustest.