Kümme põhjust, miks uue Eesti rajanud Isamaa (ja IRL) mutta kukkusid: liidrikriis, ideekriis, inimeste kriis

Täna õhtul esitab IRLi esimees Margus Tsahkna koduerakonna viimase visiooni tulevikku, sest järgmist võimalust ei anna talle enam parteikaaslased ja valijad omakorda tervele erakonnale. Uue Eesti rajamisel kõige olulisemat rolli vedanud Isamaa on küll aastate jooksul palju peksa ja kriitikat saanud, aga nende naiivsus ja visadus tegid Eestist kõige kiiremini areneva eksliiduvabariigi. Täna seisab Eesti, aga veel rohkem IRL. Allpool ülevaade põhjustest, miks Laari pärandi näppude vahelt põrandale pillanud erakond on kriisis.

1) Liidrikriis. Urmas Reinsalu ja Margus Tsahkna ei suutnud saada Mart Laariks. Viimase sunnitud lahkumine poliitikast oli IRLi allakäigu algus. Eesti erakonnad on kõik väga liidrikesksed, Laar oli IRL vaimne juht 25 aastat isegi siis kui ta ametlikult ei olnud esimees. Teised esimehed ei ole isegi mitte Laari lähedale jõudnud oma jõu, karisma ja usutavusega.

2) Ideekriis. Mis on IRLi kandev idee? Seda pole! Res Publica mõju Isamaaga ühinemisel oli laastav - neist sai Eesti ainuke ilma igasuguse ideoloogiata erakond. Samas oli punt üliambitsioonikas, kes peletas ja jättis varju "vanad isamaalased". Res Publica tõi Eestisse halastamatu kombinatoorika ja kitsas ajahetkes tegutsemise. Tulevik ei huvitanud mitte kedagi.

3) Identiteedikriis. Paari aastaga kingiti kõik valijad Vabaerakonnale ja EKREle. Mitu algaastate peamist ideoloogilist loosungit osutusid sõnakõlksuks: korruptsiooni juurimine vs perekond Tauts ja teised; rahvuslik erakond vs venelaste Eestisse mahitamine; riigiettevõtetesse omade surumine vs nende depolitiseerimine.

4) Sõnumikriis. Nende avalik jutt on tuim, igav, sisutühi. Viimaste aastate jooksul on küll välja tuldud mitmete algatustega, aga avalikkus ei ole neid mõistnud. Ideed on liiga läbinähtavalt populistlikud.

5) Inimeste kriis. Erakonnaga ei taha ükski tõsine inimene liituda - kes on, jooksevad minema. Tõsi, Rein Kilgi töö tulemusena leiti mõnda aega tagasi parteisse Pärnust uus põlvkond maailmaparandajaid, kahjuks, mõni aeg hiljem selgus, et mitme inimese minevik oli täiesti kriminaalne. Pehmelt öeldes.

6) Visioonikriis. Tänaseni pole IRLi-rahva suust kostnud ühtegi tarka mõtet, kuhu Eestit viia. Neid pole kuulda olnud ka teiste erakondade suust, aga teistel on statistiline positsioon vähemalt tugevam.

7) Tahtekriis. Selgelt jääb mulje, et mitte keegi erakonnas ei taha enam midagi saavutada. Margus Tsahkna on viimane mees, kes püüab parteid kriisist välja sikutada, aga tal puudub selle teostamiseks meeskond. Kuigi IRLis on veel nimesid - Parts, Vaher, Sester, Mihkelson, Pomerants, Seeder - ei ole nende kehakeeles poolt sõnagi sellest, et nad tahaks soost end välja vedada.

8) Usukriis. Rahvas on kaotanud neisse usu. See on üks suuremaid probleeme ja et panna inimesed taas enda poolt hääletama, on põrgulikult raske. Seni pole selleks ka mitte ühtegi põhjust.

9) Finantskriis. IRLil on kraes võlad eelmistes valimistest ja kui soovida agressiivset laienemist, ajupotentsiaali ja positsioonide parandamist, on vaja kümneid või lausa sadu tuhandeid eurosid.

10) PR-kriis. Meedia ei võta nende algatusi enam tõsiselt, sest need on vastuolulised (Venemaalt okupatsiooniraha küsimine) või populistlikud (burkaleeld). Nende meediaga suhtumise retoorika on muutunud Keskerakonnale sarnaseks, kus nähakse vaenlasi ja kallutatud jõude, aga mitte nende enda ebaprofessionaalsust.